Kolm osapoolt oli, mängijaid piisavalt palju, vist üle 50. Kontakte sai piisavalt. Igal osapoolel oma surnuala, milles 10 min.
Poolest lahingpäevast läks siis lõbusaks kui meie osapoolel õnnestus terroristliku talibanide juht kinni saada ja meie staapi „piinamisele“ tuua. Pantvang mängis oma rolli tõeliselt hästi sisse ja mängis seda nii hästi, et ei saanudki aru, on ta siit kohalik või tõepoolest päris talibani terrorist.
Kui nõutud pool tundi sai täis pantvangi hoidmist meie staabis, kus tali oli päris raske ellu jääda, siis saime tänu edukale piinamisele teada terroristide järgmise pommi panemise asukoha.
Stsenaarium oli huvitavalt planeeritud.
Siis eskortisime sinkavonka läbi metsa koos ringkaitsega terroristi lähemale järgmisele terroriakti piirkonnale.
Tänu raadiosidele oli tegutsemine palju edukam.
Kui meil vahepeal olemine tuliseks tehti, üritas pantvang valvurilt relva haarates meile liiga teha, aga napilt saime selle katse maha suruda.
Ja kuna kurnatud pantvangilt enam infot kätte ei saanud, siis lasime ta vabadusse, jälitades natuke ta teekonda omade keskele.
Natuke veel kontakte ja saigi täitsa hea pikk lahing läbi.
Hea oli koostööd teha mängijatega, Bloodbrothersiga sai häid koostöö kogemusi juurde ja muidugi raadioside oli väga hea abiline.
Omapärane oli see, et ei saanud kordagi kuuliga pihta, ainuke langemine ja see oli sõnadega. Sellist lahingpäeva pole mul vist veel kordagi olnud.
Minu ilus number - 160-s lahing oli seda väärt lahedate elamustega.
Sellise okaspuu metsa vahel õnneks sääski polnudki, hea koht mängimiseks.
Fotod panin ala korruse albumisse. Loodetavasti näeb peagi ka kvaliteetseid pilte fotograafilt, kel oli ikka profikas.
Palju tänu kõigile!!!
