30
« on: October 09, 2017, 10:31:08 »
Alale
Vastuvõtt ja mänguraha korjamine sisse sõites oli igati tervitatav — pead kinni, identifitseerid end, maksad oma raha ja saadki juba rahus kätte juhatatud parklasse minna end valmis sättima (mitte kohe registreerimispunkti otsima minema).
Esimesed lahingud
Saime Kaliibri pundiga armee poolele ja viidi kohe koos mõne teise grupiga eesliinile ühte teepoolt turvama. Üsna pea jõudsid saatuse tahtel vastased just meieni ning saime teha oma esimesed tulevahetused. Adrenaliini ja põnevust sai rohkelt. Mõneks tunniks jätkus määratud ala ja mitte kaugel olnud meie kaugema punkri (respawn) vahele hiilimist ning lahingutegevust. Noori mängijaid leidus ka, kelle närvid olid vist piisavalt pingul, sest sain oma osapoole mängijalt ka lindi ette näitamisest hoolimata tuld. Teada värk, tuleb ikka ette... Meil läks seal "eesliini alal" aina põnevamaks olukord kuni ise veidi aktiivsemalt edasi hakkama liikuma kuid kahjuks tõmmati meid kõiki sealt just sel hetkel parklasse tagasi.
Munad laiaks
Peale väikest pausi saime ise mehitada eelpool mainitud meie kaugeimat punkrit. Sinna jõudes saime küll veidi kontakti ning UN osapoole noored tulid ja lõid meie kaitseks ägedaid lahinguid vastastega (väga lahe oli vaadata) kuid peagi jäi kõik vaikseks. Vahepeal viitsime aega lähedal olnud ootavate surnud vastaste grupiga kiire 6 vs 6 mängu teha kahe roundiga, nagu eelpool mainiti. Punkris saime passida üsna pikalt (veidi kauem, kui algselt pidime), sh sel ajal, kui suurem osa burksi sõid. Lõpuks baasi/parklasse jõudes kas oli halb ajastus aga kui lõpuks burksiputkani jõudsime, siis burksid olevat otsas olnud ja friikaidki kombineeriti portsu täis saamiseks lihapallidega. Samas mõni minut hiljem teine oma mees naasis juba kahe burksiga... Ilmselt oli toitlustajatele ka uus kogemus sellist mängu toitlustada ning ega sõdur ju ei saa ootama jääda, kuni putkas liha küpseb vaid haarad mis on, sööd ruttu ära ja valmistud juba järgmiseks ülesandeks. Muidugi mis siin vinguda — priimus ja konservid olid milsimmilikult kaasas aga kui putkast toitu antakse, siis jooksed ikka nagu metsas väliköögi suunas kausi ja lusikaga... :)
Side, üldine
Raadioside osas nõustun, et distsipliini jäi väheks ning leviv info oli veidi kaootiline. Ei jõudnud seega väga palju ka "ülevalt poolt" infot, et mis toimub ja miks toimub (võimalik, et ka kuna sinna altpoolt jõudev info oli segane). Mitmed üsna suuremahulised parklaalale tagasi tõmbamised (ja meie puhul ka vahepeale jäänud mitmed tunnid punkri mehitamist) tõmbasid mängu tempot alla ning tekitasid ehk liiga palju sellist adminnlaagri tunnetust. Ei tundunud väga orgaaniline lahingupäeva (ja öö) kulgemine selles osas. Samas see "laagrielu" koos sealt välja suunduva motoriseeritud transpordiga oli jällegi teist moodi lahe ning baasis kohapeal olid nii orgunn kui antavad juhised tasemel. :)
UN
UN ehk ÜRO osapool tundus meie (armee) poolele hoidvat, sisuliselt oli meil ka sama baas. Selles osas mängu stsenaariumi poolest jäi veidi segaseks minu jaoks, et mis ülesanne oli UNil võrreldes nö "tavaarmee" poolega. Oli vist OKT2015 kui samal alal oli sarnane mäng kahe vaenupoole ja vahel olnud UN poolega. Seal oli juhtimine konkreetsem, meie täidetud ülesanded oli põnevad ning täitsid osapoole jaoks väga olulisi eesmärke ning ka UN poolega sai nalja kõvasti (LARP elemendid kui UN meid vastase alal viibimise eest arreteerida üritas, nende punkti läbimine jpm). Selline UN osapoole kasutus oleks olnud ilmselt palju põnevam ja võib-olla pisut see ka pettumust valmistas, et UN oli lihtsalt teist värvi lintidega varustatud sõsarosapooleks armeele.
Öisest
Grupiviisilist öist patsutamist ei oska kommenteerida, sest sinna jõudes oli intsident juba toimunud (olime tunnistajaks vaid nn vaidlemise osale). Meie jäime kahekesi oma põhigrupist pimedas maha ning "grupipatsutamise kohast" veidi maad eemal siis saime ka oma patsud koos "oled surnud" selgelt kõlanud kommentaaridega kätte. Teistest maha jäädes jõudsime ristmikule, kus enam omasid kohe ei tuvastanud ning öövaatlusseadmetega ning termokaameraga tuvastasime veidi eemalt 3 võitlejat. Nad käitusid üsna ladnalt ning kui IR lambi sinnapoole suunasin, siis paluti sellega mitte vehkida (nagu oma mehed seadmetega ees). Olime teistest maha jäädes veidi peata ning tõepoolest ei olnud meil ei osapoolel ega omas grupis kahjuks paika pandud pimedas üksteise identifitseerimise meetodeid ning niiviisi kolm meest meieni jalutasidki ja surnuks patsutasid. Ei ole midagi öelda — omad vitsad peksid ning eks vastaste enesekindel tegutsemine meie vajakajäämised kenasti nende kasuks ka pööras.
Kokkuvõtteks
Ega milsimmi puhul väikest passimist ei saa pahaks panna, sest nö "päriselt metsas" käib ka tihti ikka nii, et kiirelt siblid järgmisele positsioonile ning siis passid seal kuni järgmise hüppeni tühja. Meeldejäävaid kontakte sai, mängus oli struktuur ning jagati juhiseid. Seega üritus oli täitsa okei.
Siiski suurimaks miinuseks minu jaoks oligi ilmselt see, et tempot katkestati massilisete pausidega liialt, liiga vähe oli "suuremat pilti" ja taustalugu-teadaolevaid eesmärke (miks sa nüüd ründad ja mida sa ikka seal punktis passid ja valvad) ning raadioside oli tõesti kohati so-so väärtusega põõsakommentaarium.
Mõned murekohad, nagu ikka juhtub aga kokkuvõttes oli elamusi omajagu. Aitäh toreda mängupäeva eest. :)
Antud tagasiside on minu isiklik kogemus, mis võib kohati oluliselt erineda mõne teise (sh sama osapoole või isegi sama tiimi) mängija kogetust.