Peale väga varakult halba kontakti kus juhtusin kokku nii juhmi või jultunud võitlejate/ võitlejaga kes ei suvatsenud ka siis jumala selgeid tabamusi tunnistada kui kaameraga kõrval seista.
Hea ASH, tunnstan, et üks nendest "juhmarditest" olin mina, keda sa rõõmsalt filmisid. Jah, minu adre oli selleks ajaks juba nii laes, nagu ta pole ammu olnud - seda paraku halvas mõttes. Surematuid - neid on alati.. Samas, olles piisavalt palju mängudel käinud, ei tõstata ma üldiselt sellest probleemi - tean, et läbi vesti ei tunne ja kõva täristamse ja andmise juures ei kipu alati ka kuulma, kui tuleb tabamus, seega mõistan, kui ka vastane ei tunnsta tabamust, mille mina olen tema suunas teele saatnud, jmala eest, ka mina ei taju alati, kui olen saanud tabamse. Antud situatsioonis, tunnistan alandlikult, kaotasin ma enesevalitsuse ja ühel hetkel oli tõesti suva, sest ilmselgelt ei tunnistanud ka minu oponent tabamusi. Siiski, lõpuks ma ennast surnuks tunnistasin, nagu seda ka sinu video kindlasti näitab ja jalutasin kontaktist minema.
Mis mul aga kaane pealt ära viskas oli surnu, ma julgen nüüd juba eeldada, et tegemist oli sinuga, ASH, käitumine. Mul ei ole midagi selle vastu, kui filmitakse, jumala eest, vastupidi, ma (ega üldse meie üksus) reeglina ei jää ei pildile ega filmilindile. Küll aga morjendab, kui surnu tolkneb kahe osapoole tulevahetuse vahel, olles takistuseks, samuti ei suvatse kõrvale astuda, kui ma viisaka inimesena seda teha soovitan, sest ei taha juba surnud plastikuga ekstra üle valada. Peale selle seisab su selja taha nagu majakas, toimides ideaalselt tulejuhina.
Kui see aga polnud sina ja keegi teine, siis erilist vahet pole. Reegel on, et surnud ei räägi, lahkuvad kontaktialalt, või siis filmivad kõrvalt.
Aga see selleks, see oli lihtsalt ebameeldiv intsident, mis ilmselt meile mõlemale meele veits mõrudaks tegi.
Kogu asjast üldiselt:
Palju kurdetud mässumeelsete/tsiviilide segadus, mis mõlemale osapoolele palju tuska tegi - noh, enam reaalsemaks minna ei saagi :D Selle koha pealt tuli ühel hetkel leppida, ja tõsi, kõvasti kiruda ja vanduda. Aga eks ta nii ole ka päriselus, teadmata, kes on vaenlane, on närvid pingul ja krussis.
Ka meie jaoks oli arusaamatu ROE teema, aga sai siis täpsustatud ja sellega selgust ning enda jaoks pinget maha kohe keeratud. Ehk siis, relva pole - ei lase, relv on - lasen. Samas mässuliste osapoolel tsiviliste, kes laagri istusid - neid sai ilmselt tabatud ka parima vältimistaktika puhul. Kui laagris seisab snaiper, kes meie pihta tule avab, siis on elementaarne, et me vastame tulega. Kui sealjuures rahumeelsed istujad pihta saavad, süüdistage oma mässajaid, kes teid inimkilpidena kasutavad - nagu keegi juba mainis - collateral damage. Siiski, meie üksuse siseselt hoidusime mässuliste laagri pihta tule avamisest, kuigi tean, et seal oli ka noori poisse (noorkotkad?), kes seda tegid, aga samuti teadmatusest, mis teema selle laagriga on, niiet anname andeks, onju.
Veidi frustratsiooni tekitas küll jah, jooksvalt reeglite muutmine, aga, kui olukord seda nõudis, arusaadav - tulebki olla paindlik.
Samuti tekitas segadust, mida ja millal võis teha. Me reeglina ei lahkunud laagrist ilma konkreetse eesmärgita, mis anti. Samas oli aeg, kus öeldi, et minge ja majandage ise veits. Ma siinkohal ei tea, kes ütles, aga selline info laagris levis.
Nõustun sellega, et kohalike küla oli halvasti asetatud ja märgistatud. Veidi kaugemal oleks võinud olla ja selgepiirilisem (näiteks lint?), et kus on asula ja kus enam mitte.
Ma usun, et nii korraldajad, kui ka osalejad teevad omad järeldused ja õpivad neist - vähemalt tahaks ju loota.
Korraldajaile siiski tänud ettevõtmise eest, sai joostud, sai "verd sülitatud", sai adrenaliini ja närvi mindud - normaalne mäng :)
