Korraldaja oli juba eelmisel õhtul alal ja seda oli näha millise mahuka eeltöö olid nad teinud. Rajanud palju rajatisi, märgistusi ja muid asju. Igas (4 tk) surnualas oli ka 10 l joogivett.
Teist korda samal alal kuu jooksul oli endiselt väga huvitav mängida kuna alal on palju hooneid, kaevikuid ja künkaid.
Osalejaid oli ligi 70, kaks meeskonda, palju ülesandeid, kus tuli leida generaatorid, panna need tööle, lülitada sisse malekell oma kasuks, toota kulda, transportida palju erinevaid vajalikke detaile staapidesse ja muidugi kaitsta ja rünnata vaenlast.
Surnualad olid ühised, aga meie (sinised) saime väljuda iga 10, 20, 30… minutil, aga vastased (kollased) väljusid iga 5, 15, 25… minutil – hea lahendus.
Sinna sõites tuli tee peal väga tugev vihm, mis hakkas vaibuma kohapeal ja briifingu ajaks oli kuiv.
Eestlastega (11) saime oma tiimi teha ja aidata ülesandeid täita. Sain ka vahepeal juhtida meie tiimi – hea kogemus, soovitan ka teistel proovida.
Olime algul nii agarad, et tassisime oma staapi kollase lipuga masti ja „generaatori“-kollane kast ja panime selle oma staabis meie kasuks tiksuma-tööle. Aga siis selgus GM-lt (kohtunikult), et seda polnud vaja ära tassida vaid üks teine eemal olev. Aga aktiivsuse eest anti meile lisa boonuseid. Viisime siis tagasi ja asusime linnaku ründesse.
Saime iseseisvalt rünnata ja ka ülesandeid täita. Enamasti valisime ise omale sobiva tegevuse, mis oli muidugi teiste kiusamine. Igas seisakus tegime ringkaitse, liikuda püüdsime ka õigesti.
Pooles päevas oli meie (11) üksusest järgi vaid 5-6, surnualad lõid meid lahku.
Ühes rünnakus andsin kahel kõige pisemal (Ottomar ja Joosep) võimaluse ees olla ja meid vajaliku majani juhtida. Maja puhastasime ja asusime kaitsesse. Peagi aga piirati maja sisse, mida kaitsesime viimse veretilgani, arvukate vastaste langemisega.
Sain jälle kogeda kui oluline on side. Tänu sidele saime olulistes kohtades ülejäänud üksustega kokku ja kaitsta koos alasid ja turvata liikumist.
Kõige ägedam side abi oli kui saime ülesandeks viia üks kanderaam meie staapi. Kui staap juba eemalt paistis nägin uksel seismas sõdalast, kuna käepaela värvust ei näinud kamandasin meie omad paigale ja valvsusele. Siis juhtus GM lähedal olema ja kuulsin ta sides (mis oli eriti valjuks keeratud), et vastane küsib GM-lt, et nad on meie staabis ja kas võivad kõik õhku lasta. Saades jaatava vastuse informeerisin kiirest meie vägesid, et meie valveta staabis on vastane kurjade kavatsustega.
Ma ei teadnud, kas keegi viitsib meile appi tulla kusiganes kaugustest…
Vältimaks meie stabi õhkulaskmist asusime meie järelejäänutega (6) meie staapi tagasi vallutama. Saime majani, osad piirasid maja tagant, ma ukse juures, kolm sain ilusti maha.
Üks neist protestis (arvas, et väljalase üle 130m/s) minu väljalaske kiiruse pärast, et tekitasin verekorbi nahale. Aga mu kaitseingli väljalase oli vaid 115 ja eks ligidalt ole muidugi valus – selline see meie mäng on.
Saime staabimaja ilusti puhtaks ja siis kogesin mida raadioside oli teinud – kogu meie armee jõudis ka kohale erinevatelt kaugustelt, meile (eestlastele) appi staabi tagasivallutamisel – see oli võimas tunne.
Siis asusime kogu armeega (umbes 25-30) vastaste alasid vallutama ja lihtsalt jooksime nendest üle. Kuni lõpulahingutes oli meid jälle vähe järgi ja siis tegime viimased ägedad rünnakud.
Ompärane oli see, et vaid korra sain pihta terve päeva jooksul, aga vastaseid niitsin umbes 9, vahest veab…
Tore oli ka näha isasid kel kaasas poeg või tütar, see on ju suurim rõõm kui saab oma lapsega koos mängida.
Oli tõeliselt hea lahingpäev heas seltskonnas, palju tänu kõigile osalejaile!!!