Tänan Artur, et korraldasid!!!Hea vaheldus on tööpäeva õhtul madistada. Millegi pärast olin kuidagi uimasem tavalisest ja see andis lahingus tunda.
Nüüdseks on alal palju rohelist – puid ja põõsaid, mis lihtsustavad varjatumat liikumist.
Stsenaarium mulle meeldis, mängis kogu ala-liigu kus tahad. Üks osapool (6 mängijat) alustas parkla majast ja teine (8 mängijat) ala lõpu punase maja tagant. Keskel I-kordse valge maja katusel oli tähtis pakend, mis oli vaja oma staapi tuua. Surnualas 1 min. Mängisid ka granaadid.
Vastasel õnnestus kohe alguses spurdiga pakend pihta panna ja oma staapi viia. Pikk ja keerukas staabi piiramine kandis lõpuks vilja ja meie omad panid pakendi pihta. Meie staabi kaitsmisele jätsime endale vaid ühe elu, kuna osadel surus aeg peale.
Omapärane vaatepilt oli kui trepilt tõustes visati ülevalt granaat, mis kukkus kaasvõitlejale õlale ja õlalt põrkas kõrval tuppa kus alles lõhkes, võitleja pääses napilt.
Seekord sain tunda kui osavalt Arturi tiim maja ründas ja kui täpne ta on. Valge maja II-korrust kaitstes nägin aia prao taga liikumist. Vastane oskuslikult mängis mu vastupidavusega. Kui olin umbes 5 min sihtinud võimaliku rünnaku kohta ja käsi väsima hakkas ja millegi pärast sõrm sulgus kaitseriivi, just siis nad kiirelt ründasid ja said meie majani, nii, et ma ei jõudnudki neid lasta.
Ja peagi mind ka otsetabamusega otsaette maha võetigi. Täpselt samas kohas kus olen juba korra otsaette saanud ja vot ei õpi enda vigadest.
See näitab kui palju on veel vaja õppida, et kauem elus püsida.
Seekord oli mu pea kuulimagnet:
1. soojendus mängus varemjõudnutega sain prillidesse;
2. trepil üles rünnates sain kuulivalangu (3 kuuli korraga) lagipähe;
3. mängu lõpus üksiktäpsuslask täpselt otsa ette (albumis viimased pildid), umbes 5m kauguselt.
Kuul lipsas mütsi ja prilli vahelt sisse, hea oli, et sukk oli peas, muidu oleks vist kuul sisse jäänud. Omapärane tunne on kui oma soe veri niriseb mööda nahka alla poole. Sain haavaliimiga suurema jooksu kinni ja olin valmis jätkama.
Hea oleks tegelikult teada, kas plaastrit võib panna lahtisele haavale? Sellises olukorras ei tule meditsiinist midagi meelde.
Täna hommikuse sportimise jätsin ära kuna otsesise paistetus vibreeris omapäraselt.
Olen ikka pehmo küll, mingi pisikese täpikese pärast muudan oma elukorraldust.
Meenub Afgaanis päriselus toimunu Marcus Luttelli tiimi (film „Ainus ellujäänu“) läbielatu kus rohkete kuuli -ja kukkumishaavadega jätkati võitlust enda ja kaaslaste elu nimel. Kuidas nad seda küll suutsid. Need mehed on eeskujuks…
Mõned fotod meie mängust:
https://onedrive.live.com/?id=A873BD12FD2ED25F%214370&cid=A873BD12FD2ED25FI-kordse valge maja ohtlik teine ukseava oli endiselt lahti (esimene foto), panin sinna takistusi, aga ei tea kaua need seal püsivad.
