Palju tänu osalejatele!
Pikk kokkuvõte lühikesest (umbes 2,5h) kuid emotsionaalsest lahingpäevast.
Toredam on jagada mõtteid kui neid endasse hoida…
Nii nagu algul plaanis, ühed ründavad ja teised kaitsevad ja järjest liigume edasi järgmiste objektideni. Et kaitse ei asuks ründe rolli, jagasime kaitsjaid vähemaks 6 ja ründajaid 8.
Kuna aega oli vähe, siis tegin vähe pilte:
http://fotoalbum.ee/photos/margus1701/sets/1438453Kui kohale jõudsin poseeris künkal ilus snaiperrelv (esimene foto), millegipärast oli eelarvamus, et snaipritel põnev ei ole, aga lahingud näitasid vastupidist.
Esimese valliga maja kaitses jäime lahingpaarilisega tee kõrvale lageda metsa alla ja päeva kõige põnevam killimine kujunes nii, et vastane jäädes vallilt meie omade tule alla taganes otse meie ette kraavile, imestan, et meid ei märgatud. Kui nendest kolmest üks oli juba umbes 5 m kauguse lasin ta vaiksete sõnadega maha (liiga valus oleks olnud kuuliga). Ta õnneks langes hääletult ja ta kaaslased ei saanud aru, ülejäänud 2 olid umbes 10m kaugusel ja leppisime paarilisega rahulikult kokku kumb kumma sihib ja neid polnud raske hukata mõne kuuliga, adre laks oli võimas.
Peale meie langemist kahe valli vahel valisime järgmiseks teise vallide vahel oleva maja ja peitsime end eri seinte äärde.
Lasime vastased endast mööda ja siis seljatagant oli mõnus umbes pooled maha võtta.
Sellega piirdus minu võidutsemine.
Ülejäänud lahingus näitas vastaste snaiper mulle - kui kehv ma tegelikult olen.
Niisiis taganesime oma kuuesega teisele poole veega täidetud kraave, jagasime nii, et neli läksid majja ja meie kahekesi koopasse (II foto), mõttega, et laseme jälle ründajad mööda, et neid seljatagant üllatada. Aga seekord olin liiga kärsitu ja reetsin asukoha liigutades ja snaiper lasi püstoliga otsa ette.
Järgnevad teekonnad olid väga raskel kaljusel libeda samblaga kividel, kus ohutuse mõttes liikusime ohutumale alale ja peale mõnda rünnet keerasime otsa ringi kuna aeg surus peale. Vahepeal jõudis ka üksiku jalutaja koer ujudes meieni, peremees karjus, aga õnneks mitte meie vaid koera peale.
Tagasi teel ründasime meie ja siis käis mõte läbi, et saan foorumis hõisata, et pole ju üldse palju häirivaid tsiviile, aga just siis see juhtus:
„Lahing tsiviiliga“:
Ma küll kuulsin tee poolt hõiget, et tsiviilid, aga ilmselt osad ei kuulnud ja viskasid granaadi, mis millegipärast seal kõrge mäe all kajas eriti võikalt. Teiselpool veekraavi pistiski lõugama ühe paarikese mees, lubas maha lüüa ja vist ka kõri läbi lõigata. Imestan, et pidi ikka julgus olema endast palju rohkematele nii julmade ähvardustega karjuda.
Et ta lärm teisigi ligi ei meelitaks karjusin vastu, et ta lõugamise lõpetaks ja tulen kohale asju klaarima.
Olen küll kahjuks luid lõhkunud (mitte tahtlikult - teadmata löögi tugevust), aga ma ei lähe seda metsa all võõrastele ähvarduseks karjuma. Vot ei teagi, mis inimene ähvardab ja milline tegutseb? Vene sõjaväe kogemus näitas, et suurimad ähvardajad lõunamaalased saades pasunasse olid väga pugejad.
Kuna minu teada sõnadega ja distantsilt kõri läbi ei lõika, siis eelistasin kohtumist.
Temani jõudes ümber vee oli ta juba pisut rahunenud, ta olevat Afgaanis päris sõjas osalenud, miilitsas ja politseis töötanud. Siis mõistsin ta hella närvisüsteemi, tundsin ta ehmatusele kaasa, vabandasin, natsa veel juttu, surus kätt, nemad oma teed, meie lahing jätkus granaatideta.
Et paraku nii eesti kui vene foorumis mainitud tsiviilide häiriv rohkus pidas paika.
Teistes rünnakutes tõestas snaiper, et tema vastu ei saa, tabas mind korduvalt väga täpselt (2 korda rinda, küljelt ribidesse ja 2 korda näkku), alles peale lahingut sain temalt teada, mis moodi oleks teoreetiliselt võimalik snaiprist pääseda/võita, kui snaiper on üksi, eks edaspidi püüan praktikas.
Täna (pühapäeval) käisin seal rattaga veel ümbrust uurimas ja tsiviile oli väga vähe, vähem kui Männikul mängides kohtab. Ja see tagumine, eemal peamisest jalutusteest, on kuidagi eriti vaikne koht. Kindlasti seni kuni meie sinna mängima lähme.
Mägironijad teadsid õelda, et mäes on kuus endist pommiladu, igaüks 220m, ühest kohast sisse ja umbes 100m eemalt tuleb välja. Järgnevas lahingus tahaks neist ühte proovida…
Aga teen eskiisi ülejäänud ala mänguks ja väiksema vaiksema seltskonnaga võiks seda ikkagi proovida, koos selle II-kordse pika majaga.
Fotod ülejäänud alast:
http://fotoalbum.ee/photos/margus1701/sets/1438461
