Osalejaid umbes 50
Esimene lahing: kolm gruppi, igal paar meedikut. Eesmärk oli vastased vallutada ja kui langenut 3 min jooksul meedik ei äratanud, siis võis teine grupp langenud omale ravida. Juhtuski meie grupiga, kus olime keskmises valges majas ja raske oli piiramisrõngast välja võidelda – langesime ägedas kaitselahingus, nii meid raviski endale tugevam grupp, kellega koos saime suure maja kaks korrust vallutatud ja nii see lahing lõppes.
Teine lahing: kolm gruppi nagu esimeseski, parim eliitgrupp (kes meid omale hõivas eelmises lahingus) pidi hakkama saama lageda taeva all, hoonetesse siseneda ei tohtinud-üks elu neil. Ülejäänud kaks gruppi pidid oma lipu viima võimalikult kaugele vastase tagalasse, samal ajal nõelasid majade vahel eliitgrupp. Väga põnev luure ja lahing. Meedikuta, kaks elu, surmatsoonis 0min. Kuulsin pärast, et meie lipp jõudis kahe aia vahelt ilma ühegi kontaktita vastase tagalasse, kuni meie lahingvälja keskel tule oma peale võtsime.
Saime eestlastega (5) ka koosmängu harjutada.
Nüüd on seal kaevikuid igal pool, puud/põõsad lehtedes ja vaba platsi vähe kus lihtne märklaud olla – igalpool mõnusad tule varjed - seda näed ka fotodelt.
Siis loovutasime hooned peintbolleritele ja kolisime viimaseid lahinguid pidama lagedale platsile, kus ka nüüd palju lehtedes põõsaid ja puid.
Kolmas lahing: lipu lahing – vaja vastase lipp vallutada. Kaks elu, ellu ärkad seina katsudes. Siin lahingus sain juhuse tahtel n.n snaiper olla, kus maskeerusin põõsa varju, sügava muru sisse. Ja ma ei pidanud kaua ootama kui esimene vastane minust umbes 15m kaugusel end märklauaks tegi, muutsin asukohta umbes 2m eemale ja laskusin uuesti kõhuli ja mõni hetk hiljem selja taga võttis vastane lähidistantsilt meie oma maha, mind ta ei näinud ja saingi teise ohvri umbes 5 m kauguselt.
Muutsin asukohta 3m ja kolmas ohver tuli kükakil minu poole, märkas mind umbes 10m kauguselt, kuni ta relva minu poole pööras vajutasin päästikule, tõrge, kui muutsin luku asendit ootasin juba vastase kuule, aga millegi pärast ka temal oli mingi viivitus ja napilt sain kolmanda vastase maha viimasel hetkel, adre muidugi kõrgemal kui laes.
Kuna neljandat ei viitsinud enam oodata, siis tõusin ja hiilisin kena blondi suunas, kes oli minu poole küljega, teadsin enda varasematest kogemustest, et liiga ahneks pole mõtet minna ja päris ligi nagunii ei saa, keegi ikka jõuab mu enne maha võtta kui suudan silent killi (õlale patsutada) teha. Aga blond oli ahvatlev sihtmärk. Ja kui hiilides seda kõike mõtlesin saingi valangu künka taga peituvalt vastaselt – nagu ikka…
Mu surmahüüet kuulnud blondikesel olid silmad päris suured mind lähedal nähes.
Mu adre oli nii laes, et ei saanudki aru, kumb pool peagi võitis.
Neljas lahing: samal lagendikul, kus vastane pidi oma lippu kaitsma 15 min ja meie vallutama. Kaks elu, surmatsoonis 1 min. Sellel lagedal olin seekord mina märklauaks kui püüdsin vastasele küljelt hiilida. Viimasel hetkel said meie omad lipu võidukalt kätte.
Igati äge lahingpäev, tore, et niipalju sõdalasi oli.
Kuulsin luures, et plaanitakse järg kord mingil uuel platsil lahing teha, ootan põnevusega…
