Kogunemisel oli ka Marek kohal, lootsin juba, et lõpuks õnnestub ka temaga koos sõdida, aga unistuseks see jäigi. Ta vist saatis oma noorsõdurid lahingusse…
Briifing ja lahing algas vihmasajus, mis peagi aga vaibus.
Osalejaid oli tublisti, ilmselt umbes 50-60, osapooli 3, surmatsoonis 10 min, kui staap langes-raketi pauguga, siis surmatsoonis 15 min.
Ülesanded - nii kuidas mina aru sain: hävitada vastase staap, lasta rakett õhku, tuua staabist väärt kraam (tellised) oma staapi. Midagi pidi ka helikopteri platsil tegema…
Meie olime oranžid, mis jagunes omakorda väiksemateks tiimideks. Saime eestlastega (10) moodustada oma tiimi. Noorim (8a) oli eriti sõdalase moodi – laigulise näoga-esimene foto. Meie juht Bjorn usaldas raketi minu kanda kuna mul välguks. Aga siis kui oli õige aeg rakett süüdata vot siis välguks ei töötanud, õnneks oli kohe korraldaja abistamas oma välgukaga. Kuigi vihmast oli juba mitu tundi möödas, aga minu oma ei tööta. Juba teist korda kui sajab vihma, siis priimuse keevitaja ei tööta. Kui kodus oli paar tundi kuivas õhus olnud, siis hakkas tööle. Eks uurin kauplusest.
Meie tiim alustas vastase kaitserajatise rünnakut, mis küll lõpuni ei õnnestunud. Peale surmatsooni kogusime tiimi kokku ja asusime luurele vastase tagalasse kui saime teate baasist, et vajavad abi. Pöördusime tagasi baasi poole. Vahetasime baasi kaitse välja, ringkaitse.
Õnneks ei pidanud kaua passima kui saime pojaga ülesande kontrollida lähimat maja, sealt tagasi tulles avastasime kaks vastast, kelle taganema lõime.
Koos ülejäänud tiimiga liikusime valli suunas, millelt üks vastane suutis meid natuke aega tagasi hoida, sealt edasi sai väikseid lahinguid vastastega.
Minu jaoks põnevaim ja täis adret oli kui kaitsesime maja. Enamus jäid majja, snaiper vallile ja mina kaevikusse. Kuna meie maja kaitsjad lõid võsast lähenejad tagasi, siis üritati läheneda lagedamalt ja selja tagant – otse minu tulejoonelt. Ühel õnnestus kaeviku serva juurde saada ja lasi maja suunas, sain hiilida ta külje juurde ja umbes 5 m kauguselt pistsin sihiku tema poole, siiani meeles need suured silmad ja siis ta langemine. Ülejäänud pistsid putku kuulirahe all.
Üks veel üritas puude vahelt veel rohkem kaarega tulla ja külvas minu poole valanguid, aga minu eelis oli kaevik, kus kiiresti asukohti vahetasin ja vastu valanguid külvasin. Ei tea kas minu või majast tulnud kuulidega ta igaljuhul langes. Rohkem üritajaid ei olnud. Oli see alles põnev kaitselahing.
Kuna leakus info, et meie staap on vallutatud kogusime tiimi kokku ja staabi suunas. Mind määrati ees liikujaks. Kui olin laskunud vallilt alla sain kohe kontakti astuda, vastane taganes majja, enamus meist veel ei jõudnud majja ja vaatasime eemalt kuidas Bjorn sisenes ühest uksest, samal ajal temast umbes 5m kõrvalt uksest väljus sõdalane ja liikus Bjorni selja poole. See kõik käis nii kiiresti (jõudsin vaid mõelda, et kas see on oma või vastane?, ja kas oleks jõudnud Bjornile hüüda veel vähem kas oleksin jõudnud vastase maha võtta? ), aga õnneks sai Bjorn ise ta maha. Aga omal oli selline abitu tunne, et mida oleksin pidanud tegema nende loetud sekundite jooksul…
Staap oli tühi, polnud seal kedagi.
Siis liikusime vastase staapi hävitama, vallilt varitsedes nägime mõnda vastast staapi kaitsmas, meie snaipril õnnestus kurja külvata ja siis tungisime staapi, staabi ründel võttis mu maha (paremalt poolt kaenlaauku) meie vene tiimi snaiper, kes ei näinud mu vasakul käel oranzi teipi, surusime lepituseks kätt.
Samal ajal kui surmatsoonist välja sain oli meie tiimid vallutanud staabi ja korralda andis käsu mul meie rakett õhku lasta, sellega pikenes vastaste surmatsoon 15 minutile.
Veel mõned põnevad lahingud ja võimsas lõpulahingus vallutasime vastase helikopetriplatsi ja valli. Meie - oranžide võit!!!!
Lõppes kell 15:45 kuumas päiksepaistes.
Oli see alles äge lahingpäev, tänud kõigile kes osalesid ja sellised elamused andsid!!
Kiitus noorsõdalastele kes kuulekalt tegutsesid!!!
