Üllatavalt palju osalejaid, vist umbes 70, neist vähemalt 2 õrnema soo esindajat, eestlasi vähemalt 6.
Seekord oli teemaks kastid, mida pidi toimetama eri kohtadesse, neid kaste ka võis/pidi laskma kui õigesti aru sain. Jagunes kolm armeed: meie oranžid, kollased ja hallid.
Surmatsoone kuus, 5 min elluärkamiseks.
Põnevad olid rünnakud ja kaitsed.
Huvitavaks tegi see, et kui valliga staabi kaitsel olid kollased ja oranžid koos ühel poolel, siis staabist väljudes olime vaenlased. Ja ka ühes staabi kaitselahingus ütles korraldaja, et 10 min pärast vaadake ka üle õla, et kollased on siis vaenlased.
Vahepeal sai meie kuuene eesti tiim ülesande kast toimetada torniga majja, kaitsta maja 5 min ja tagasi tuua. Tagasi jõudes oli vahepeal meie staap vallutatud ja koos kogu meie armeega vallutasime kollastelt selle tagasi.
Rünnakus majale õnnestus esimesena tungida majja, aga teiseltpoolt maja ei osanud meie mees veel oodata mind majast ja võttis mu vaenlase pähe maha.
Surmatsoonist väljusin koos kahega, otsisime meie armeed, kohtusin kena neiu sõdalasega ja veel eesti sõdaalasega, neljakesi suundusime meie armeed otsima.
Märkasime kolme vastast, millegi pärast kaks meie sõdalast hargnesid liiga laiali ja jäime neiuga kahekesi. Selle asemel et kudrutama jääda sundis adre janu vaatama kolme vastase poole. Kuna ma ei eristanud täpselt vastase värvi, hõikasin (ca 70m), vaadati tuimalt, siis liikusime neiuga (temake minu taga) nende suunas ja kui nad kolmekesi relvad tõstsid läks sõjaks. Juhuse tahtel oli mu lähedal kolm puud, mille taha varjusin ja siis võtsin kaks maha. Kolmas varjus künka taha. Siis läksin kiiresti kaeviku varjus kolmandale külje poolt ja kui välja tulin sihtis kolmas neidu, napilt jõudsin 15 m kauguselt ta maha saada enne kui neiu oleks langenud. Oli see alles mõnus romantiline rünnak ja kaitse. Loodetavasti peab kaunitar nüüd mind oma kaitsejumalaks – unistamine pole ju keelatud…
Peagi leidsime ülejäänud armee ja sain neiukese ta isale tervena üle anda.
Lahingutes oli ka see hea, et korraldaja jagas koguaeg uusi ülesandeid ja jagas häid vihjeid. Näiteks lõpulahingus kuulsime, et vastastele anti ülesanne minna ühe mäe suunas ja meile kukkus sülle vihje suunast, et me võiksime takistada vastastel seda teha. Õnnestuski vastaste punt pooleks lüüa ja vaid kaks neist jõudsid sihtmärgi poole ja peagi kostus lõpu vile.
Oli tõeliselt huvitav ja kuum lahingpäev, meile pojaga meeldis.
Ka maasikaid oli palju, keegi vist ei julge seal maasikal käia.
