466
Show Posts
This section allows you to view all posts made by this member. Note that you can only see posts made in areas you currently have access to.
467
Üritused / 2014-xx-xx 17 aug Suur-Sõjamäel
« on: August 15, 2014, 15:14:45 »
Vene foorum korraldab lahingu:
http://airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4709
Ma ei osale kuna meie klubil on sel ajal orienteerumislahing.
Teistele mõnusat lahingut!!!
http://airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4709
Ma ei osale kuna meie klubil on sel ajal orienteerumislahing.
Teistele mõnusat lahingut!!!
468
Pildid / 9 aug Männiku teisel polügonil
« on: August 09, 2014, 18:29:33 »
http://fotoalbum.ee/photos/margus1701/sets/1422011
romantilised kaks pilti on viimased, teisel lehel - mõnus ajaviide surmatsoonis.
romantilised kaks pilti on viimased, teisel lehel - mõnus ajaviide surmatsoonis.
469
Arhiiv / 9 august Männiku teisel polügonil
« on: August 09, 2014, 18:27:23 »
Seekord oli palju kenasid neidusid ja naisi. Kõige romantilisemad on kaks viimast pilti teisel lehel – millega tegeletakse surmatsoonis…
Briifing algas jalutusega tulekahju alasse, aga kuna tuletõrjujad jõudsid juba kohale, siis polnud meie abi vaja. Õnneks oli põlenud vaid väike ala.
Meid jagati kolmeks - kollased, hallid ja meie oranzid.
Põnevad missioonid väikeste kontaktidega eri värvi lippude juurde, kus meie juhid midagi kirjutasid, igas peatuses ringkaitse, järgnevatega leidsime raketid, siis uues kohas leidsime vedeliku raketi jaoks, siis vajaliku kasti ja kui finiši juures olime vaid neljakesi järgi, õnnestus meil vallutada ka vastastelt teine täis komplekt rakette ja kütust. Peagi saime omi juurde surmatsoonist. Enne miiniheitja paigaldust sügavikku, õnnestus vastastel sügaviku põhjas puhmastikust meid üllatada, aga tänu meie enamusele saime nad peagi ka maha.
Siis seadsime koos korraldajaga miiniheitja maha ja asusime ringkaitsesse. Me pidime seda kaitsma teatud aeg. Ringkaitses õnnestus mul pisut ka põnevaid rünnakuid erinevate manöövritega, mille tulemusena sain üllatades mitu vastast maha, adre muidugi täitsa laes.
Kui kuulsin seljatagant rünnakut, keerasin ringi ja sain otse näkku tabamuse - kena neiu võttis mu maha – see oli auväärne langemine. Surmatsoonis 5 min, mis asus vaid 100m kaugusel ja järgnevad lahingud toimusidki selle miiniheitja väljaku ümber.
Kord saime meie (oranžid) väljaku vallutada, kui seljatagant valangu sain ja siis vallutasid jälle teised selle platsi. Ja nii palju kordi.
Kõige pikemalt pidasid ringkaitses vastu kollased ja nemad võitsidki – tublid!!!
Minu 45 lahing oli põnev, sai kuumuses (+28) ja tuule vaikuses palju sportlikult liikuda ligi 10 km ja piisavalt palju adrekaid lahinguid. Nii märjana pole ma veel lahingust naasnud, isegi kuumemas Piirsalus mitte.
Olen sellel polügoonil vaid paar korda olnud ja põnevaid kohti küllaga – piisavalt künkaid, sügavaid kaevikuid, isegi maa-aluseid punkreid, tihedad võsad ja lõpulahingu suur sügavik tiheda puhmastikuga, millest meid ootamatult rünnati.
Silmarõõme oli ka palju ja eriti pisike poiss osales, vaata fotodelt.
Olin vist ainuke eestlane…
Briifing algas jalutusega tulekahju alasse, aga kuna tuletõrjujad jõudsid juba kohale, siis polnud meie abi vaja. Õnneks oli põlenud vaid väike ala.
Meid jagati kolmeks - kollased, hallid ja meie oranzid.
Põnevad missioonid väikeste kontaktidega eri värvi lippude juurde, kus meie juhid midagi kirjutasid, igas peatuses ringkaitse, järgnevatega leidsime raketid, siis uues kohas leidsime vedeliku raketi jaoks, siis vajaliku kasti ja kui finiši juures olime vaid neljakesi järgi, õnnestus meil vallutada ka vastastelt teine täis komplekt rakette ja kütust. Peagi saime omi juurde surmatsoonist. Enne miiniheitja paigaldust sügavikku, õnnestus vastastel sügaviku põhjas puhmastikust meid üllatada, aga tänu meie enamusele saime nad peagi ka maha.
Siis seadsime koos korraldajaga miiniheitja maha ja asusime ringkaitsesse. Me pidime seda kaitsma teatud aeg. Ringkaitses õnnestus mul pisut ka põnevaid rünnakuid erinevate manöövritega, mille tulemusena sain üllatades mitu vastast maha, adre muidugi täitsa laes.
Kui kuulsin seljatagant rünnakut, keerasin ringi ja sain otse näkku tabamuse - kena neiu võttis mu maha – see oli auväärne langemine. Surmatsoonis 5 min, mis asus vaid 100m kaugusel ja järgnevad lahingud toimusidki selle miiniheitja väljaku ümber.
Kord saime meie (oranžid) väljaku vallutada, kui seljatagant valangu sain ja siis vallutasid jälle teised selle platsi. Ja nii palju kordi.
Kõige pikemalt pidasid ringkaitses vastu kollased ja nemad võitsidki – tublid!!!
Minu 45 lahing oli põnev, sai kuumuses (+28) ja tuule vaikuses palju sportlikult liikuda ligi 10 km ja piisavalt palju adrekaid lahinguid. Nii märjana pole ma veel lahingust naasnud, isegi kuumemas Piirsalus mitte.
Olen sellel polügoonil vaid paar korda olnud ja põnevaid kohti küllaga – piisavalt künkaid, sügavaid kaevikuid, isegi maa-aluseid punkreid, tihedad võsad ja lõpulahingu suur sügavik tiheda puhmastikuga, millest meid ootamatult rünnati.
Silmarõõme oli ka palju ja eriti pisike poiss osales, vaata fotodelt.
Olin vist ainuke eestlane…
470
Üritused / 2014-xx-xx 9 august Männikul
« on: August 06, 2014, 16:29:30 »
Vene foorum korraldab lahingu:
http://airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4695
Kogunemine parklas, mis asub teine pööre paremale, vaata kaardilt.
http://airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4695
Kogunemine parklas, mis asub teine pööre paremale, vaata kaardilt.
471
Üritused / 2014-xx-xx 2 august Männikul
« on: July 29, 2014, 18:36:12 »
Vene foorum korraldab Männikul:
http://airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4678
Ma kahjuks ei jõua minna, teistele aga edukat lahingut!!
http://airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4678
Ma kahjuks ei jõua minna, teistele aga edukat lahingut!!
473
Arhiiv / 20 juuli Männikul
« on: July 22, 2014, 11:59:21 »
Kogunemisel oli ka Marek kohal, lootsin juba, et lõpuks õnnestub ka temaga koos sõdida, aga unistuseks see jäigi. Ta vist saatis oma noorsõdurid lahingusse…
Briifing ja lahing algas vihmasajus, mis peagi aga vaibus.
Osalejaid oli tublisti, ilmselt umbes 50-60, osapooli 3, surmatsoonis 10 min, kui staap langes-raketi pauguga, siis surmatsoonis 15 min.
Ülesanded - nii kuidas mina aru sain: hävitada vastase staap, lasta rakett õhku, tuua staabist väärt kraam (tellised) oma staapi. Midagi pidi ka helikopteri platsil tegema…
Meie olime oranžid, mis jagunes omakorda väiksemateks tiimideks. Saime eestlastega (10) moodustada oma tiimi. Noorim (8a) oli eriti sõdalase moodi – laigulise näoga-esimene foto. Meie juht Bjorn usaldas raketi minu kanda kuna mul välguks. Aga siis kui oli õige aeg rakett süüdata vot siis välguks ei töötanud, õnneks oli kohe korraldaja abistamas oma välgukaga. Kuigi vihmast oli juba mitu tundi möödas, aga minu oma ei tööta. Juba teist korda kui sajab vihma, siis priimuse keevitaja ei tööta. Kui kodus oli paar tundi kuivas õhus olnud, siis hakkas tööle. Eks uurin kauplusest.
Meie tiim alustas vastase kaitserajatise rünnakut, mis küll lõpuni ei õnnestunud. Peale surmatsooni kogusime tiimi kokku ja asusime luurele vastase tagalasse kui saime teate baasist, et vajavad abi. Pöördusime tagasi baasi poole. Vahetasime baasi kaitse välja, ringkaitse.
Õnneks ei pidanud kaua passima kui saime pojaga ülesande kontrollida lähimat maja, sealt tagasi tulles avastasime kaks vastast, kelle taganema lõime.
Koos ülejäänud tiimiga liikusime valli suunas, millelt üks vastane suutis meid natuke aega tagasi hoida, sealt edasi sai väikseid lahinguid vastastega.
Minu jaoks põnevaim ja täis adret oli kui kaitsesime maja. Enamus jäid majja, snaiper vallile ja mina kaevikusse. Kuna meie maja kaitsjad lõid võsast lähenejad tagasi, siis üritati läheneda lagedamalt ja selja tagant – otse minu tulejoonelt. Ühel õnnestus kaeviku serva juurde saada ja lasi maja suunas, sain hiilida ta külje juurde ja umbes 5 m kauguselt pistsin sihiku tema poole, siiani meeles need suured silmad ja siis ta langemine. Ülejäänud pistsid putku kuulirahe all.
Üks veel üritas puude vahelt veel rohkem kaarega tulla ja külvas minu poole valanguid, aga minu eelis oli kaevik, kus kiiresti asukohti vahetasin ja vastu valanguid külvasin. Ei tea kas minu või majast tulnud kuulidega ta igaljuhul langes. Rohkem üritajaid ei olnud. Oli see alles põnev kaitselahing.
Kuna leakus info, et meie staap on vallutatud kogusime tiimi kokku ja staabi suunas. Mind määrati ees liikujaks. Kui olin laskunud vallilt alla sain kohe kontakti astuda, vastane taganes majja, enamus meist veel ei jõudnud majja ja vaatasime eemalt kuidas Bjorn sisenes ühest uksest, samal ajal temast umbes 5m kõrvalt uksest väljus sõdalane ja liikus Bjorni selja poole. See kõik käis nii kiiresti (jõudsin vaid mõelda, et kas see on oma või vastane?, ja kas oleks jõudnud Bjornile hüüda veel vähem kas oleksin jõudnud vastase maha võtta? ), aga õnneks sai Bjorn ise ta maha. Aga omal oli selline abitu tunne, et mida oleksin pidanud tegema nende loetud sekundite jooksul…
Staap oli tühi, polnud seal kedagi.
Siis liikusime vastase staapi hävitama, vallilt varitsedes nägime mõnda vastast staapi kaitsmas, meie snaipril õnnestus kurja külvata ja siis tungisime staapi, staabi ründel võttis mu maha (paremalt poolt kaenlaauku) meie vene tiimi snaiper, kes ei näinud mu vasakul käel oranzi teipi, surusime lepituseks kätt.
Samal ajal kui surmatsoonist välja sain oli meie tiimid vallutanud staabi ja korralda andis käsu mul meie rakett õhku lasta, sellega pikenes vastaste surmatsoon 15 minutile.
Veel mõned põnevad lahingud ja võimsas lõpulahingus vallutasime vastase helikopetriplatsi ja valli. Meie - oranžide võit!!!!
Lõppes kell 15:45 kuumas päiksepaistes.
Oli see alles äge lahingpäev, tänud kõigile kes osalesid ja sellised elamused andsid!!
Kiitus noorsõdalastele kes kuulekalt tegutsesid!!!
Briifing ja lahing algas vihmasajus, mis peagi aga vaibus.
Osalejaid oli tublisti, ilmselt umbes 50-60, osapooli 3, surmatsoonis 10 min, kui staap langes-raketi pauguga, siis surmatsoonis 15 min.
Ülesanded - nii kuidas mina aru sain: hävitada vastase staap, lasta rakett õhku, tuua staabist väärt kraam (tellised) oma staapi. Midagi pidi ka helikopteri platsil tegema…
Meie olime oranžid, mis jagunes omakorda väiksemateks tiimideks. Saime eestlastega (10) moodustada oma tiimi. Noorim (8a) oli eriti sõdalase moodi – laigulise näoga-esimene foto. Meie juht Bjorn usaldas raketi minu kanda kuna mul välguks. Aga siis kui oli õige aeg rakett süüdata vot siis välguks ei töötanud, õnneks oli kohe korraldaja abistamas oma välgukaga. Kuigi vihmast oli juba mitu tundi möödas, aga minu oma ei tööta. Juba teist korda kui sajab vihma, siis priimuse keevitaja ei tööta. Kui kodus oli paar tundi kuivas õhus olnud, siis hakkas tööle. Eks uurin kauplusest.
Meie tiim alustas vastase kaitserajatise rünnakut, mis küll lõpuni ei õnnestunud. Peale surmatsooni kogusime tiimi kokku ja asusime luurele vastase tagalasse kui saime teate baasist, et vajavad abi. Pöördusime tagasi baasi poole. Vahetasime baasi kaitse välja, ringkaitse.
Õnneks ei pidanud kaua passima kui saime pojaga ülesande kontrollida lähimat maja, sealt tagasi tulles avastasime kaks vastast, kelle taganema lõime.
Koos ülejäänud tiimiga liikusime valli suunas, millelt üks vastane suutis meid natuke aega tagasi hoida, sealt edasi sai väikseid lahinguid vastastega.
Minu jaoks põnevaim ja täis adret oli kui kaitsesime maja. Enamus jäid majja, snaiper vallile ja mina kaevikusse. Kuna meie maja kaitsjad lõid võsast lähenejad tagasi, siis üritati läheneda lagedamalt ja selja tagant – otse minu tulejoonelt. Ühel õnnestus kaeviku serva juurde saada ja lasi maja suunas, sain hiilida ta külje juurde ja umbes 5 m kauguselt pistsin sihiku tema poole, siiani meeles need suured silmad ja siis ta langemine. Ülejäänud pistsid putku kuulirahe all.
Üks veel üritas puude vahelt veel rohkem kaarega tulla ja külvas minu poole valanguid, aga minu eelis oli kaevik, kus kiiresti asukohti vahetasin ja vastu valanguid külvasin. Ei tea kas minu või majast tulnud kuulidega ta igaljuhul langes. Rohkem üritajaid ei olnud. Oli see alles põnev kaitselahing.
Kuna leakus info, et meie staap on vallutatud kogusime tiimi kokku ja staabi suunas. Mind määrati ees liikujaks. Kui olin laskunud vallilt alla sain kohe kontakti astuda, vastane taganes majja, enamus meist veel ei jõudnud majja ja vaatasime eemalt kuidas Bjorn sisenes ühest uksest, samal ajal temast umbes 5m kõrvalt uksest väljus sõdalane ja liikus Bjorni selja poole. See kõik käis nii kiiresti (jõudsin vaid mõelda, et kas see on oma või vastane?, ja kas oleks jõudnud Bjornile hüüda veel vähem kas oleksin jõudnud vastase maha võtta? ), aga õnneks sai Bjorn ise ta maha. Aga omal oli selline abitu tunne, et mida oleksin pidanud tegema nende loetud sekundite jooksul…
Staap oli tühi, polnud seal kedagi.
Siis liikusime vastase staapi hävitama, vallilt varitsedes nägime mõnda vastast staapi kaitsmas, meie snaipril õnnestus kurja külvata ja siis tungisime staapi, staabi ründel võttis mu maha (paremalt poolt kaenlaauku) meie vene tiimi snaiper, kes ei näinud mu vasakul käel oranzi teipi, surusime lepituseks kätt.
Samal ajal kui surmatsoonist välja sain oli meie tiimid vallutanud staabi ja korralda andis käsu mul meie rakett õhku lasta, sellega pikenes vastaste surmatsoon 15 minutile.
Veel mõned põnevad lahingud ja võimsas lõpulahingus vallutasime vastase helikopetriplatsi ja valli. Meie - oranžide võit!!!!
Lõppes kell 15:45 kuumas päiksepaistes.
Oli see alles äge lahingpäev, tänud kõigile kes osalesid ja sellised elamused andsid!!
Kiitus noorsõdalastele kes kuulekalt tegutsesid!!!
474
Videod / Männiku 20 juuli
« on: July 21, 2014, 12:06:49 »
Video vene foorumist:
https://www.youtube.com/watch?v=kxSy-J57UPs
Nagu näha algas lahing tihedas vihmasajus, mis peagi vaibus.
Siin ilmselt olid ka need tellised näha mida oleksime pidanud vallutama ja oma staapi viima.
https://www.youtube.com/watch?v=kxSy-J57UPs
Nagu näha algas lahing tihedas vihmasajus, mis peagi vaibus.
Siin ilmselt olid ka need tellised näha mida oleksime pidanud vallutama ja oma staapi viima.
476
Arhiiv / Männikul 13 juuli
« on: July 14, 2014, 00:11:36 »
Üllatavalt palju osalejaid, vist umbes 70, neist vähemalt 2 õrnema soo esindajat, eestlasi vähemalt 6.
Seekord oli teemaks kastid, mida pidi toimetama eri kohtadesse, neid kaste ka võis/pidi laskma kui õigesti aru sain. Jagunes kolm armeed: meie oranžid, kollased ja hallid.
Surmatsoone kuus, 5 min elluärkamiseks.
Põnevad olid rünnakud ja kaitsed.
Huvitavaks tegi see, et kui valliga staabi kaitsel olid kollased ja oranžid koos ühel poolel, siis staabist väljudes olime vaenlased. Ja ka ühes staabi kaitselahingus ütles korraldaja, et 10 min pärast vaadake ka üle õla, et kollased on siis vaenlased.
Vahepeal sai meie kuuene eesti tiim ülesande kast toimetada torniga majja, kaitsta maja 5 min ja tagasi tuua. Tagasi jõudes oli vahepeal meie staap vallutatud ja koos kogu meie armeega vallutasime kollastelt selle tagasi.
Rünnakus majale õnnestus esimesena tungida majja, aga teiseltpoolt maja ei osanud meie mees veel oodata mind majast ja võttis mu vaenlase pähe maha.
Surmatsoonist väljusin koos kahega, otsisime meie armeed, kohtusin kena neiu sõdalasega ja veel eesti sõdaalasega, neljakesi suundusime meie armeed otsima.
Märkasime kolme vastast, millegi pärast kaks meie sõdalast hargnesid liiga laiali ja jäime neiuga kahekesi. Selle asemel et kudrutama jääda sundis adre janu vaatama kolme vastase poole. Kuna ma ei eristanud täpselt vastase värvi, hõikasin (ca 70m), vaadati tuimalt, siis liikusime neiuga (temake minu taga) nende suunas ja kui nad kolmekesi relvad tõstsid läks sõjaks. Juhuse tahtel oli mu lähedal kolm puud, mille taha varjusin ja siis võtsin kaks maha. Kolmas varjus künka taha. Siis läksin kiiresti kaeviku varjus kolmandale külje poolt ja kui välja tulin sihtis kolmas neidu, napilt jõudsin 15 m kauguselt ta maha saada enne kui neiu oleks langenud. Oli see alles mõnus romantiline rünnak ja kaitse. Loodetavasti peab kaunitar nüüd mind oma kaitsejumalaks – unistamine pole ju keelatud…
Peagi leidsime ülejäänud armee ja sain neiukese ta isale tervena üle anda.
Lahingutes oli ka see hea, et korraldaja jagas koguaeg uusi ülesandeid ja jagas häid vihjeid. Näiteks lõpulahingus kuulsime, et vastastele anti ülesanne minna ühe mäe suunas ja meile kukkus sülle vihje suunast, et me võiksime takistada vastastel seda teha. Õnnestuski vastaste punt pooleks lüüa ja vaid kaks neist jõudsid sihtmärgi poole ja peagi kostus lõpu vile.
Oli tõeliselt huvitav ja kuum lahingpäev, meile pojaga meeldis.
Ka maasikaid oli palju, keegi vist ei julge seal maasikal käia.
Seekord oli teemaks kastid, mida pidi toimetama eri kohtadesse, neid kaste ka võis/pidi laskma kui õigesti aru sain. Jagunes kolm armeed: meie oranžid, kollased ja hallid.
Surmatsoone kuus, 5 min elluärkamiseks.
Põnevad olid rünnakud ja kaitsed.
Huvitavaks tegi see, et kui valliga staabi kaitsel olid kollased ja oranžid koos ühel poolel, siis staabist väljudes olime vaenlased. Ja ka ühes staabi kaitselahingus ütles korraldaja, et 10 min pärast vaadake ka üle õla, et kollased on siis vaenlased.
Vahepeal sai meie kuuene eesti tiim ülesande kast toimetada torniga majja, kaitsta maja 5 min ja tagasi tuua. Tagasi jõudes oli vahepeal meie staap vallutatud ja koos kogu meie armeega vallutasime kollastelt selle tagasi.
Rünnakus majale õnnestus esimesena tungida majja, aga teiseltpoolt maja ei osanud meie mees veel oodata mind majast ja võttis mu vaenlase pähe maha.
Surmatsoonist väljusin koos kahega, otsisime meie armeed, kohtusin kena neiu sõdalasega ja veel eesti sõdaalasega, neljakesi suundusime meie armeed otsima.
Märkasime kolme vastast, millegi pärast kaks meie sõdalast hargnesid liiga laiali ja jäime neiuga kahekesi. Selle asemel et kudrutama jääda sundis adre janu vaatama kolme vastase poole. Kuna ma ei eristanud täpselt vastase värvi, hõikasin (ca 70m), vaadati tuimalt, siis liikusime neiuga (temake minu taga) nende suunas ja kui nad kolmekesi relvad tõstsid läks sõjaks. Juhuse tahtel oli mu lähedal kolm puud, mille taha varjusin ja siis võtsin kaks maha. Kolmas varjus künka taha. Siis läksin kiiresti kaeviku varjus kolmandale külje poolt ja kui välja tulin sihtis kolmas neidu, napilt jõudsin 15 m kauguselt ta maha saada enne kui neiu oleks langenud. Oli see alles mõnus romantiline rünnak ja kaitse. Loodetavasti peab kaunitar nüüd mind oma kaitsejumalaks – unistamine pole ju keelatud…
Peagi leidsime ülejäänud armee ja sain neiukese ta isale tervena üle anda.
Lahingutes oli ka see hea, et korraldaja jagas koguaeg uusi ülesandeid ja jagas häid vihjeid. Näiteks lõpulahingus kuulsime, et vastastele anti ülesanne minna ühe mäe suunas ja meile kukkus sülle vihje suunast, et me võiksime takistada vastastel seda teha. Õnnestuski vastaste punt pooleks lüüa ja vaid kaks neist jõudsid sihtmärgi poole ja peagi kostus lõpu vile.
Oli tõeliselt huvitav ja kuum lahingpäev, meile pojaga meeldis.
Ka maasikaid oli palju, keegi vist ei julge seal maasikal käia.
477
Üritused / 2014-xx-xx 20 juuli Männikul
« on: July 13, 2014, 09:36:19 »
Vene foorum korraldab lahingu:
http://www.airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4634
Info hiljem
Eilses rohkearvulises lahingus ütles korraldaja, et 20-l saab olema suurem lahing...
Kogemus näitab - kui soovid häid lahingelamusi, siis ole kohal...
http://www.airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4634
Info hiljem
Eilses rohkearvulises lahingus ütles korraldaja, et 20-l saab olema suurem lahing...
Kogemus näitab - kui soovid häid lahingelamusi, siis ole kohal...
480
Arhiiv / BLRT-s 6 juulil püstolite lahing
« on: July 08, 2014, 11:03:00 »
Lahing püstolitega
Esimene lahing toimus kompleksis kuhu pääses läinult läbi salakäigu. Ühe endise riietus/pesuruumi valamu kõrvalt läks kitsas pragu, millest vaevu läbi mahtusin, redelist alla ja avanes suur kompleks ja hall.
Kaks osapoolt, üks elu, kumbki osapool alustas halli eri otsast, halli keskel oli erinevaid kaitse rajatisi (ka fotodel näha). Oli väga äge lahing. Poolte vahetus ja sama äge andmine.
Siis olid lahingud hoone esimesel korrusel, kus ühed kaitsesid ja teised tungisid sisse kahest sissekäigust, kaitsjatel üks, ründajatel 3 elu.
Siis kolisime teise hoonesse, kus II-korrusel ka suur raamatukogu, mida kirjeldasin ka eelmisel BLRT lahingul. Ründajad ja kaitsjad, kõigil mõned elud. Mitu lahingut. Lahe moment oli kui kaks vastast hakkasid korraga püstoleid laadima, sain vastasele teisele poole posti 1m kaugusele. Mõtlesin, et teeks silent killi, aga kogemus näitab, et kui hakkad patsutama õlale, siis saad kuuli. Seekord vältisin ja pigem ütlesin seda kuuliga. Lasin kuuli pikki reit nii, et tal võimalikult vähe valu oleks.
Hetk hiljem kostus mingi plõks, ei saanud aru, kas see oli vastu molle vesti või seina, vaatasin üle õla ja 2m kaugusel vastane-olin kirbule võetud, tõstsin käed ja ütlesin, et olen surnud. Ta oli mulle vastu vesti lasknud.
Viimane lahing oli minu jaoks kõige ägedam, kus meie asusime varitsusse ja vastased tungisid hoonesse. Peitsime end varitsusse.
Kui airsoft foorumist on mu unistus Märklauad hr B…. ja välgatus hr H….., siis vene foorumist oli seda hr S…
Ja nüüd see lõpuks õnnestus. Seadsin end varitsusse trepil sellisesse kohta kuhu ta vaadata ei osanud. Nimelt oli betoon käsipuuga trepil esimese käänaku taga end hea varjata (kvaliteetfotodel nr 80). Tavaliselt kui trepikotta seal siseneda vaatavad kõik esimesena üles, et keegi sealt ei laseks, aga millegi pärast alumise osa peale ei vaadata. Ja nii ma kükitasingi madalamail osal käänaku taga. Kõigemealt sain umbes 2 m kauguselt oma unistuste Märklaua maha ja pisut hiljem ka teise. Aga siis väsisid põlved kükitamisest, muutsin asukohta umbes 5 cm, sellest piisas, et oma asukoht reeta ja järgnevas tulevahetuses langesingi.
Viimane lahing lõppes päris kiiresti.
Äge lahingpäev põnevas hoones.
Esimene lahing toimus kompleksis kuhu pääses läinult läbi salakäigu. Ühe endise riietus/pesuruumi valamu kõrvalt läks kitsas pragu, millest vaevu läbi mahtusin, redelist alla ja avanes suur kompleks ja hall.
Kaks osapoolt, üks elu, kumbki osapool alustas halli eri otsast, halli keskel oli erinevaid kaitse rajatisi (ka fotodel näha). Oli väga äge lahing. Poolte vahetus ja sama äge andmine.
Siis olid lahingud hoone esimesel korrusel, kus ühed kaitsesid ja teised tungisid sisse kahest sissekäigust, kaitsjatel üks, ründajatel 3 elu.
Siis kolisime teise hoonesse, kus II-korrusel ka suur raamatukogu, mida kirjeldasin ka eelmisel BLRT lahingul. Ründajad ja kaitsjad, kõigil mõned elud. Mitu lahingut. Lahe moment oli kui kaks vastast hakkasid korraga püstoleid laadima, sain vastasele teisele poole posti 1m kaugusele. Mõtlesin, et teeks silent killi, aga kogemus näitab, et kui hakkad patsutama õlale, siis saad kuuli. Seekord vältisin ja pigem ütlesin seda kuuliga. Lasin kuuli pikki reit nii, et tal võimalikult vähe valu oleks.
Hetk hiljem kostus mingi plõks, ei saanud aru, kas see oli vastu molle vesti või seina, vaatasin üle õla ja 2m kaugusel vastane-olin kirbule võetud, tõstsin käed ja ütlesin, et olen surnud. Ta oli mulle vastu vesti lasknud.
Viimane lahing oli minu jaoks kõige ägedam, kus meie asusime varitsusse ja vastased tungisid hoonesse. Peitsime end varitsusse.
Kui airsoft foorumist on mu unistus Märklauad hr B…. ja välgatus hr H….., siis vene foorumist oli seda hr S…
Ja nüüd see lõpuks õnnestus. Seadsin end varitsusse trepil sellisesse kohta kuhu ta vaadata ei osanud. Nimelt oli betoon käsipuuga trepil esimese käänaku taga end hea varjata (kvaliteetfotodel nr 80). Tavaliselt kui trepikotta seal siseneda vaatavad kõik esimesena üles, et keegi sealt ei laseks, aga millegi pärast alumise osa peale ei vaadata. Ja nii ma kükitasingi madalamail osal käänaku taga. Kõigemealt sain umbes 2 m kauguselt oma unistuste Märklaua maha ja pisut hiljem ka teise. Aga siis väsisid põlved kükitamisest, muutsin asukohta umbes 5 cm, sellest piisas, et oma asukoht reeta ja järgnevas tulevahetuses langesingi.
Viimane lahing lõppes päris kiiresti.
Äge lahingpäev põnevas hoones.