Olenemata kuumale oli sõdalasi üksjagu ja lahing äge.
Erinevalt tavalisest oli seekord surmatsoonist väljumine iga veerand, pool, kolmveerand ja täistund. Nii, et kui jõudsid 14-minutil surmatsooni, siis sai minut hiljem juba väljuda.
Enamus ajast liiguti väikeste tiimidena.
Olime pojaga väikses tiimis, millega sai luuret, valvet ja mõned põnevad lahingud pidada.
Kui tiimid ühinesid siis oli suure väega äge vastasele kallale minna.
Eriti põnev oli maja vallutamine üldise tormijooksuga, kui sain seina äärde, õnnestus lihtsalt keevitajaga granaat süüdata ja 5-6 vastast hävitada ja olles kindel, et majast väljusid kõik langenud sisenesin hooletult uksest, aga üks vastane oli siiski majas elus ja selle kuuli läbi langesingi… Hooletus maksis kätte!!!
Mul oli ka ootamatu langemine täiesti ootamatust kohast lastud valangu läbi. Tundus küll olema läbi vaadatud ja turvaline ala, aga eiteakust tuli sinna vastane ja niitis meid kuulipilduriga maha. See tähendab, et osava luuraja eest on end väga raske kaitsta. Peab veel paremini ümbrust jälgima. Siit head mõtlemisainet järgnevateks lahinguteks…
Kuna meie tiim helikopteriga kokku ei puutunud, siis ei tea täpselt, kas kõik laabus vastavalt sisule, aga sidest kuulsin, et oli kaotusi ja võite. Viimase objekti kaitsel sai aeg täis ja meie võitsime, oranžid kaotasid.
Kuule läks seekord ainult 800 ringis.
Sai isegi lühikestes pükstes ja särgis lahing peetud, ainsad kuulihaavad olid otsa ees (prillide ja mütsi vahelt) ja jalal (läbi püksi sääre). Pikkades riietes oleksin vist kuumarabanduse saanud.
Imestan kuidas teised hakkama said.
Helikopteri juht oli kena neiu valge pluusiga, fotodel ka näha.
