Ilm oli palav, tuult polnud, vedeliku vajadus suur – täpselt vastupidine järgneval päeval toimunud lahingule samas kohas.
Osapooli oli mitu. Enne briifingut läks metsa kümnene ja seitsmene üksus, need olid omaette lahing osapooled, ülejäänud kaks osapoolt jaotati briifingul. Põnev oli metsa minna, teades et kuskil varitsevad üksused.
Elusid palju, surmatsoonis 10 min.
Missiioone oli palju ja järgimööda asusime täitma läbi põnevate lahingute nii varemetes kui metsas.
Paremini jäid seekord meelde pihtasaamised kui maha võtmised.
Seekord kuulsin ja tundsin plaksu molle vesti tagumisel kotikesel kui snaiper seda tabas, hea lask.
Teine langemine oli eriti emotsionaalne kui liikusime umbes 15 sõdalasega umbes 50 m lõigul, kui kella 9, 12 ja 3 suunast hakkas vaenlane laskma, asusime kõik positsioonidele lageda metsa all ning alustasime kohe vastu laskmist, kui ootamatult selga valangu sain.
Vaatasin üllatunult üle õla, et miks oma mees mu maha võttis. Aga oh üllatust, selja taga oli vaikselt langenud umbes 5 meie sõdalast ja seda tegi ainult üks vastane (esimene foto), kes rahulikul kõnnakul alustas lähimast ja järgimööda võttis kogu meie 15 sõdalast maha – uskumatu kangelastegu, surusime tal kätt ja väga tagasihoidlikult ütles ta, et on olemas ka kella 6 suund. Oleks tahtnud olla tema nahas ja seda kõike kogeda… Adre kindlasti laes.
Omapärane – seekord nautisin langemist rohkem kui hävitamist.
Juuni oli mul rekord lahingute arv 6 + militaaretendus.
Ühel pildil on näha ka Männiku kohalike elanike laagrit.
Osales ka vähemalt kaks eesti sõdalast.
