Saabudes kohepeale väga tuulisele rannale arvasin, et vaevalt siia keegi viitsib tulla. Omalgi kadus soov seal olla. Aga mõned ikka saabusid.
Tublid nutikad olid olnud need noored, kes olid eelmisel õhtul tulnud ja tuulega võidelnud. Et lõket teha sellisel tuulisel rannal olid nad leiutanud koormakattest seina, mille taga lõket teha.
Kuna meid oli vähe (11), siis stsenaariumi muutsime väiksemaks ja alustasime tagumiselt baasi alalt. Maja varemete ja angaari puhastamist ükshaaval, poolte vahetusega.
Kaitsjad võisid hoonetest väljas olla vaid mõned meetrid, et liiga laiali ei valguks. Ründajatel piiramatult elusid, kaitsjatel 2 elu.
Angaari esimestel kaitsjatel ei õnnestunud üles leida pimedaid ruume ja II-korruse punkrit.
Aga viimase ruumi hoidmisel pidasid nad tublisti vastu.
Viimane maja oli nii võssa kasvanud, et ründajatel oli seda väga tülikas vallutada.
„Linnakus“ oli väga huvitav kui igaüks oli üksi. Sellises lahingus saad vaid endale loota. Väga adrekas oli majade juurde hiilida ja tube ükshaaval läbi uurida kui kus iganes võis sind varitseda vastane. Eks lihtsam oli nendel, kes peitsid end varitsusse saaki ootama, keerulisem nendel, kes liikusid ja otsisid teisi…
Kui jälle ranna parklasse tulime, siis tundsin ka, et pole mõtet piinelda selle tuulega ja panime asjad kokku ja koju.
Pildistada ei jõudnud lahingute käigus, aga parklas snaiprit küll, on alles hea maskeering, astu või peale - fotod nr 4-7:
https://onedrive.live.com/?id=A873BD12FD2ED25F%211301&cid=A873BD12FD2ED25F&group=0Õhtul Pirita ja Viimsi rannikul ringi sõites oli tore vaadata lõkkeid, mida oli küll tugeva tuule pärast palju vähem kui eelmine aasta, aga ikkagi oli. Viimsi Vabaõhumuuseumi oli tõeliselt palju rahvast tulnud jälgima Muinastulede ööd ja lõpuks süüdati ka lõke, mis küll ähvardavalt oma sädemeid pildus eramute poole.
Tekkis küll väike kiusatus, et kahju, et meie ei saanud oma lõket Lobi-s.
Vaatame mis järgmine aasta toob…
