Tere,
Antud olukord oli kahetsusväärne, sest "päriselt" ju surnud püsti ei jää ja nendega tuleb tegeleda, et teised vastased sind laskma ei hakkaks. Samuti on ebaaus liikuda vahetult peale surnuid, relvad all, kaheses kolonnis surnute juurde ÖÖSEL ja eeldada, et on võimalik identifitseerida, kes on elus ja kes surnud. Mina isiklikult, tundes veidi ASHi ;) hoidsin teda sihikul ja andsin mõista et ta on surnud, poolnaljaga, sest arvasin, nagu ka kogu meie varitsus, et tegemist on surnutega, sest ka nende taga olid surnuvalgustust näha. Mõni hetkel hiljem sain aru, et vastane ei teinud nalja, vaid neil oligi plaanis kõik läbisegi surnuks rääkida(kusjuures seda tegid ka need, kes tegelikult olid niiöelda juba surnuks räägitud). Seejärel kuulutati, et kõik MEIE osapool on surnud(kusjuures, kõiki isegi ei puudutatud "surnuks"), mis pehmelt öeldes tundub veidi arusaamatu ja ebaõiglane. Seejärel, kui ma julgesin vastu öelda, et asi ei ole kindlasti õige, otsustas vastaspoole võitleja(ei hakka sulle häbi tegema ja seega las nimi jääb) mind füüsiliselt rünnata, mis on eriti kahetsusväärne. Võime teinekord omavahel asja lõpuni viia ;) Pakkusin lahenduseks välja, et mõlemad osapooled on "surnud" ja lähevad lahku, mis kahjuks aga neile ei sobinud ning liskas tuli väide "aga keegi ei ole meid ju lasknud" mispeale ma selleks spetsiaalselt võetud trasseerivate kuulidega neid lasin, mispeale arusaamatult need "surnud" mind paari meetri pealt nii näkku, kui ka kehasse lasid(kusjuures üks kuulipilduja, maksimaalselt kolme meetri pealt). Väga ebaproffessionaalne ja labane käitumine teie poolt.
Siinkohal mainin veel ära, et isiklikult ei lasknud vastaseid, sest ennist oli probleem"na..i sa lased mind, kas sa ei näe et olen surnud!" ja ei ole vaja rääkida, et me ei teadnud, kes te olite. Samuti on kahetsusväärne, et lastakse inimestel käituda nii ja mitte keegi midagi ei ütle. Olen, mis ma olen, aga ebaausust ma ei salli ja ebaõiglust mainimata ei jäta.
Parimate soovidega
Harald