Vabandan, et vastus hiljapeale jäi aga siin juba mõtteid veeretatud, niiet palju lisada pole :)
Siiski, heameelega räägin omad kogemused üle, mis võivad põhjuseks olla ning mis on minuteada ette võetud, et neid probleeme vähendada (mitte kõrvaldada, see oleks vast liialt kõrge unistus).
Wall of text!
Ausa mängu teema on pidevaks probleemiks- olgem ausad, see ka meie ühtse hobi ainuke mõru pill. Olen aastaid käinud (nimetame neid meelevaldselt) nii "Vene" kui "Eesti" mängudel (tegelikult on vene mängudel eestipoisse päris palju ja suurematel üritustel ka vastupidi). Meie meeskond on saanud kah vatti mõlemate osapoolte mängudes ning üldiselt on välja koorunud üpris üks ja seesama pilt : surematute protsent on suhteliselt sama, olenemata kontingendist. Miks siis vene mängudel rohkem nende pärast jahvatamist on? Protsent on sama aga massid suuremad.
On suur vahe kui mäng on 200 inimest või 40 - suurel mängul võib mõnel veel lisaks tekkida anonüümsuse tunne ning paneme juurde veel paarkümmend rentijat, kellel puuduvad kogemused ning kelle adrekas läeb nii üles, et viska neid või kiviga.
See on minu tähelepanek, mis on küll saanud ajapikku kinnitust aga mida ei saa kindlasti võtta püha tõena. Ma ei serveerigi seda nii, eks igaüks peab ise tegema omi järeldusi.
Päris kindlasti ei aksepteeri ma aga nende inimeste arvamusi, kes käinud paaril üritusel, solvunud millegi peale ning siis pärast tigetsevad veel aastaid "kui emmid need venelased/eestlased on" (jah, mõlemal poolel on selliseid, see on päris naljakas tegelikult kui sarnased need ühiskonnad on). Eriti hullud on need tüübid, kes pole kunagi käinud kuid kuna tiimikaaslane/sõber on üks nendest eelmistest, siis kaagutab kaasa.
Mis siis ette võtta. Ilmselgelt pole olemas häid lahendusi, muidu seda probleemi ei eksisteeriks. Olen lugenud näiteks USA ja Filipiinide softijate foorumeid- kõigil on sama probleem, me ei ole üksi.
- Üks reaalsetest asjadest mida implementeeritud vene poolel (kõikuva eduga) on mängijate numbrid ja "trustee'd". Numbrite abil on lihtsam mängijaid ID'da ning on lihtsam öelda korraldajale et näed, number see-ja-see maklaudib. Trusteed on korraldaja poolt usalduse pälvinud mängijad, kes omavad häid teadmisi reeglitest ning kellele on vastavalt mängule antud õigus probleeme lahendada. Kumbki süsteem pole perfektne kuid näha on parandamise tahet. Eesti mängud on nii väikesed, et seal pole eriti vaja miskeid suuri süsteeme. Kuid kui kavatseme laiendada ka meie mängijate baasi, siis kasulik on juba ette mõelda.
- Isiklik eeskuju ja teavitustöö oma meeskonnas on üks tähtsamaid punkte. Piisavalt on olnud situatsioone, kus käib plõks ära ja läbib mõte "oh kui rumalalt ma praegu pihta sain" või "raisk, nüüd tänu sellele kaotab meie osapool selle missioonipunkti" aga ikka läheb käsi vastumeelselt taskusse ja tõmbab sealt välja punase räti. Ebaaus on olla lihtne, aus on olla raske, sellepärast ka on ja jääb ebaausaid inimesi meie hobiga tegelema.
- Mitte võtta seda kui rahvuse asja - me oleme piisavalt täiskasvanud juba, võib aru saada küll, et rahvas on igalpool ühesugune olenemata keelest. Rahvuslik vaen, eriti praeguses põduras kliimas, on lihtsalt lühinägelikkus ja kitsarinnalisus. Ning tõpraid on mõlemalpool, on marurahvuslasi eesti mängijate seas kui ka tiblasid vene mängijate seas. Peab õppima sellest üle olema ja mitte tuimalt segregeerima.
Ja nii ongi, minu kogemused ja arvamused sellel teemal. Ma alati olnud selle värgi keskel, kuna räägin mõlemat keelt ning käin mõlema osapoole üritustel. Käige mängudel ja ärge laske esmamuljetel end petta. Airsoftijaid on kodumaal niigi vähe :)
Niiet ole ise aus, kontrolli, et su võitluskaaslane oleks aus ning vastaspoole surematu lase täiega üle ja ütle siis sellest lähimale mängujuhile. Küll siis see protsent ka ajapiku vähenema hakkab.
