Unustasin lugeda osalejate arvu, fotolt lugesin umbes 35, mõned veel seal varikatuse all ja mõned liitusid hiljem, eks umbes 40 oli meid.
Lisaks oli alal 6 neutraalset airsofterit, kes harjutasid omaette treeninguid, korra ka astuti lahingusse olude sunnil.
Briifinguks ei kasutanud eelnevalt nimetatud ruumi, kuna seal vilises tuul ja põrand oli vee all vaid briifitasime päikse käes tuulevarjulisemas kohas parkla juures.
Kuna oli uuemaid mängijaid, siis tuletasime koos üle pimelasu ja muud reeglid. Õnneks oldi kannatlikud ja ei virisetud pika briifi pärast kuigi vähemalt kahel nägin lõuga värisemas. Soovitan siiski briifi ajaks midagi soojemat peale panna, kellel oht külmale.
I mäng 2 tundi:
Kuna pommikohvri panime seekord mitte majja vaid lagedamale mõne põõsaga piiratud kraavi-kaevikusse ja pommikohver polnud põhi eesmärk, siis vist ei pingutatud eriliselt kohvri otsimisega. Üks mainis, et kuulis piiksumist, aga majade vahel see kajab petlikult ja raske oli leida õiget kohta. Viimastel minutitel andsin teada, et seisan punase rätikuga pommi lähedal, mis tõi küll osapooled lähemale, aga keegi ei riskinud avatud väljal kaevikutesse tulema ja nii see lõhkeski. Esimest korda minu meelset kui see kohver lõhkes leidmata, kuigi ajalimiit oli päris pikk – 45 min. Ülejäänud 1h ja 15 min oli äge majade jagamine.
Kui meie (lindiga) osapoole osad mängijad olid vallutamas teisi majasid, siis vastaste osapool oli meie parkla äärse maja nii sisse piiranud, et oli karta suurt kaotust. Vastane oli juba II-korruse vallutanud ja olid valmistumas meie ainsat I-korrust vallutama. Side päästis.
Palusin kiiresti ülejäänutel kogu alalt ruttu meile appi tulla ja viimasel hetkel saabusid abiväed ja lõime vastase majast välja ja hakkasime viimasel 15 minutil meie ala laiendama.
Minu meelset olid vastased osavamad, ka selle pärast, et nende surnuala oli kaugel, aga ikka suudeti meid päris nurka suruda. Meil ei olnud nii tihe side erinevate gruppide vahel ja puudus ülevaade mängijate asukohast. Aga leppisime kokku, et me väga pikalt pähe ei saanud – andestati ja leppisime viigiga.
II mäng 1 tund:
Tagumises neljas majas.
Minu meelest vallutas lintidega osapool rohkem maju. Eks andis tunda ka usa üksuse lahkumine, mis ebavõrdsustes taset.
Parim moment oli minule kui olin vastase tule all seina ääres ja ei saanud eriti lihtsalt rünnata. Vastane kükitas augus, millel kividest kaitsesein ees (foto nr 24, asukoht näha fotol nr 20). Järsku märkasin, et meie omad jõudsid sinna platvormile ja sides siis palusin, et võtaksid sealt nurga juures vastase maha. Vaadati ja sihiti mujale, aga täpsustasin, et kohe nina ees nurga all (3m kaugusel) – siis tormasid kaks ja hukkasid ta. Et jälle tegi side suure töö ära…
III mäng 1 tund:
Samuti tagumises neljas majas, poolte vahetusega.
See oli minu jaoks põnevaim, kus sai maju ükshaaval puhastada ja langesin viimases majas osavama mängija kuulist.
Granaate pilluti ikka mõnuga.
Mängud tegime ilma ravimiseta.
Lõpetasime kell 15:50
Päiksest raheni.
Tore oli ka näha osalemas 3 õrnema soo esindajat. No Alina on juba pika kogemustega proff, aga olid ka kaks keda polnud varem kohanud. Kui hiilisin majas nendele selja taga olevasse ruumi, arvasin, et oh neid kahte näitsikut võin vabalt maha võtta astudes tervenisti ukse peale ja lootsin üksiklaskudega need lähestikku asetsevad uued naissõdalased kiirelt maha võtta. Aga ei, hindasin üle oma võimeid ja uhkus maksis kätte, kui ühe sain küljelt kergelt maha, siis teine oli kiire, osav pööre ja avas ka tule, hukkusime vist üheaegselt. Nii, et ära alahinda uusi ja veel naisi…
Nii nagu laubasin teavitasin mängudes lõpuni jäänud minutitest mis pani osa mängijaid kiiremini tegutsema.
Tore oli kohata ka Valgast mängijat, kellega meenutasime hea sõnaga Nursipalu ja zombikat, andis lootust, et ehk järg aasta kordavad…
