Kui ei proovi, ei saa ka teada enda ja ala lahingvõimalikkust.
Katsetasime siis erinevaid lahinguid väga raskel ja tühjal alal. Kuna lahtiste külgedega II korrus oli liiga ohtlik, siis mängisime vaid II-korruse trepikoja lõpuni.
Ala oli tõesti lage ja raske. Ala sobis neile, kes tahtsid end proovile panna rasketes (vähe varjumis võimalusi) tingimustes. Oli virisejaid, aga õnneks leidus ka hakkajaid airsoftereid kellega saime põnevaid rünnakuid ja kaitseid teha.
KASSA:
Loodetavasti ei pahandatud väga palju kehva ala pärast ja mängumaks oli ka vastavalt alale madalaim – 50 senti/nägu, tänu 60-le osalejale. Paistab, et see kassapõhine rahakasti süsteem toimib, juba teises lahingus maksavad airsofterid ausalt iseseisvalt kassa kasti. Seekord isegi maksti 3,50 eurot peale, palju tänu!
Arvan, et sellega hoiab briifingu aega kokku, kui korraldaja ei peaks igaühelt raha vastu võtma või peeneks vahetama.
LAHINGUD:
1) Esimeses jagasime umbes viieks tiimiks, igas tiimis 10+ mängijat. Kuna kõigil oli olulisem oma elu hoidmine raskete valangute all, siis hästi nähtavaid laekaid leiti vähe. Ühel tiimil isegi õnnestus laegas toimetada II-korrus ämbrisse – autasuks väike kott kuulidega – tublid.
Ellu jäid tiimid ja sõdalased, kel jätkus tahtejõudu – ülejäänud virisesid surnualas. Saan aru, see ala hästi ei sobi selliseks lahinguks.
Uus avastus, et ka langenu taga saab varjuda, nagu ka mõnel fotol näha.
2) Kaks osapoolt, ühed kaitsesid kahte trepikoda ja kaevikut, teised ründasid. Suurim kuulitihedus oli esimese trepikoja ja küngaste kandis.
3) Poolte vahetus ja sama.
4) Kaks osapoolt, kumbki vallutab teise ala kuni suudab.
Kui surnualas kuulsin lauset „sinna trepikotta pole võimalik sisse saada“, siis tekitas see mõnusa trotsi ja tahtsin tõestada vastupidist. Kogusime kokku tiimi, jagasime tulesektorid ära, ründasime trepikotta ja puhastasime trepi, see oli hea koostöö. Sellega tõestasime endale, et eesmärk on teostatav kui tahta ja organiseeritult liikuda. Palju tänu hea koostöö eest!!!
Hea oli lahingus kohata uusi airsoftereid ja teada, et mõni tegeleb aktiivselt uute alade otsimisega ja läbirääkimistega, nagu uus airsofter Andres. Saime temaga edukat koostööd ka lahingus proovida. Sügav kummardus tema ees!
Silma on hakanud ka Mareki Sõjakooli kursant Vahur, kes lahingutes koondab kokku oma noored sõdalased ja julgelt viib nad ründele.
VIGA:
Minu viga (k.a Relvatehases), et unustasin briifingul kokkuleppida kilpide kasutamine. Kuna vene mängudel olevat kilbid keelatud, siis nuriseti, et miks kasutatakse kilpe.
Seekord sai ka mu apteek rakendust, puhastades ühel airsofteril põlve kriime ja plaasterdades kahte mängijat. Imestan, kuidas Andres suutis edasi mängida kui miski tungis ta saapasse ja verenire ta heleda saapa värvi muutis…
Küsiti, et kas tõesti on mu automaat tänaseni (80 lahingut) vastu pidanud. Ma ei oskagi õelda, kui pikalt siis peaks üks tuunitud ja mosfetiga automaat G36 vastu pidama? Eks ma püüan ikka hoida ka Temakest. Ma ei tea kas alljärgnevalt loetletud pikendavad automaadi iga, aga mina toimin tavaliselt nii:
ei tee pikki valanguid; peale lahingut teen tühjalt mõne üksiklasu, peale lahingut püstoli võtan lahti aga automaadi panen tagurpidi kuivama min ööpäevaks, akut laen vaid „Targa“ laadijaga; nii nagu tsikli ja autoga – suhtlen ka relvadega –tänades ja paitades neid – nad ju mu Kaitseinglid. Ma ei tea miks, aga mõned tsiklimehed teevad oma tsiklitega sama. See nagu tekitab tehnikas oma hinge Kellega koos seigelda. Mõistan Sinu laimu, et margus vist täitsa ära pööranud…
Olenemata tõusvale külmale tuulele ja nurinatele jätkus mängijaid kuni kella 15:45-ni.
Tänan ka tagasiside eest!
Paneb mõtlema ja kaaluma, kuidas ja kas on mõtet proovida Dvigatelis kahte järgnevat ala, need on palju lagedamad ja raskemad…
