VÕIMSAIMAD ELAMUSED
Esimesed kaks lahingut olid siis esimesel liivamäel kus korraga start ja kaks osapoolt ründasid teineteist eri mäe küljelt. Kõigil üks elu. Kohtumispaik mäe keskel, kus täitus minu üks unistustest tabada Välgatus hr H. Päeva skoor jäi küll tema kasuks 2:1.
Esimesel rünnakul oli hea vastastelt õppida kuidas nad julgelt piirasid meid sisse. Teisel lahingul siis proovisin sama ja õnnestus isegi mäe taha välja jõuda, kui üks osavam mu maha niitis ja ta olevat teinud puhta töö ka meie ülejäänutega.
Järgmised kaks suuremal alal – lipu vallutamine. Ründajatel kaks elu, kaitsjatel üks. Meie (punased) kaitsesime küngast ja vastane (kollased) piirasid ja ründasid.
Mingi aeg suutsime rünnakut paigal hoida, aga kui kuulsin nõlva kaitstes seljataga, et mäe tipus jama, siis sööstsin sinna ja kuumas lahingus langesin peagi. Hr H-l suur rõõm 1:1. Siin olin saanud tihedas kuulirahes kuuli rinda vesti vastu, millest ei teadnud ma midagi, aga õnneks kohtunik nägi ja ütles. Vabandan! Vest on minule hea kaitseks ja asjade hoidmiseks, aga ausa mängu jaoks kahjuks sobimatu. Palun andke julgesti ka edaspidi teada kui ikka keegi on kindel, et mulle pihta sai…
Meie (punaste) miinus oli kaitses see, et ei olnud info vahetust mäe eri külgedelt ja nii jõudis vastane mäe ühelt küljelt tippu, lipu pihta panna nii, et külgedel kaitsjad ei teadnud sellest midagi.
Vastupidises ründasime meie ja Kollased kaitsesid. Kui kõrgest liiva vallist üles sain, siis kõigepealt taastusin raskest ronimisest. Luurasime lähemale kui järsku snaiper mulle kaela lasi – täpne lask. Teist elu sain pisut kauem kasutada ja mäele lähemale kui langesin.
Siis sain olla pildistajana põneva lahingu keskel ja nägin ka ise seekord kuidas meie omad said lipu ära võtta kollaste seljatagant nii, et nad ei teadnud midagi ja pidasid mäe küljel lipu kaitselahingut edasi. Fotograaf on põnev olla keset lahingkeerist.
Peale puhkust suundusime järgnevale metsa alale, kus keskel maa sees väike punker, mille ümber pandi meie ja vastase lipp mida pidime hõivama. Kõigil kaks elu.
Esimese eluga sain vastasele päris ligi ja põnevas tulevahetuses langesin. Teise elu kasutasin männi all märkamatult varitsedes ja kuni lõpuvileni ei teadnud vastane minust midagi. Samas oli vahemaa vastasega umbes 15m ja lahe oli kuulata nende juttu pealt. Isegi varitsedes möllab adre täiega. Ma ei teagi kes siis võitis, vahet pole.
Peale poolte vahetust jõudsin isegi punkrini, aga siis langesin kuulirahes ning siis kostus vastase vali hüüd „ margus maas” – see oli lahe, tänks.
Teist elu hoidsin vastase lipust 3m kaugusel augus päris kaua. Reeglid olid muidu sellised: lähidistantsilt üksiklasud. Tunnistan oma viga: kui vastast eemal nägin lasin valanguga aga kui järsku mu ees oli vastane kes hõivas lipu ja sellega plehku soovis panna, ei suutnud ma nii kiiresti reageerida, et vajutada üksiklasu peale ja nii ma lühikese valangu talle selga saatsingi – väga vabandan!!! Ka video 9:00 minutil on näha kuidas ta vaeseke karjatas ja lipu maha laskis kukkuda.
Ja sama viga juhtus ka järgmise üritajaga, sest valangute vahel hüppas kuskilt Kollane välja ja peale lipu haaramist sai ta väikse valangu selga. Ma ei tea, mida sellises olukorras oleks pidanud tegema, võib-olla kogu lahing punkri ümbruses siis üksiklaskudega, et vältida valu…
Peale pikka varitsust tundsin, et kauem ei viitsi seal varitsuses enam passida ja õnneks oli vastane juba roomanud umbes 15 m kaugusele kui otsustasin enda asukoha reeta ja ta maha võtta. Ta küll riidles omadega, et miks ei tehtud talle kattetuld, aga hõiskasin et ära palun pahanda nendega, et olin heas peidukohas ja liiga ootamatult üllatasin neid. Siis langesin.
Lõpus sai ka relva kontrollida täpsust lastes märklauale.
Kui õigesti mäletan oli meid ligi 40, isegi üks neiu ja tore oli näha sõdalasi keda pole juba ammu näinud.
Tõeliselt äge lahingpäev, palju tänu Bjorn ja kõigile sõdalastele!!!
