Käisin minagi oma esimesel suuremal mängul. Kuna kampa polnud kokku ajada, siis olin koalitsioonivägede poolel. Olin enamuse ajast noorematega kaitses künka peal ja osalesin ka mõnes patrullis.
Kuna oli minu esimene üritus, siis ei pruugi tagasiside olla sada protsenti pädev, aga üritan siiski.
Miinused
1.Oleks tore, kui mänguala kaart pannakse ka üles koos mänguteatega.
Isiklikult pole ennem olnud au männikul ringi põrgata ja oleks soovinud endale enne selgeks teha mänguala piirid.
Loomulikult oleks saanud ju korraldaja poolt pärida, kuid temalgi olid käed jalad tööd täis ja polnud mõtet segada.
Patrulli ajaks anti kaart ja see mure lahenes.
2. Baasikaitsjatel oleks võinud rohkem olla liikumist. Mõistan, et see polnud ala team deathmatch mäng, kuid pean tunnistama, et kui ma seal poolteist tundi järjest põlvel künka ostas postil olin, siis hakkas kohati päris jahe. Kuna oli kaasatud ka nooremad mängijad, siis nägin 2-3 võitlejat märgades tossudes külmetamas. Loomulikult võib selle koha peal öelda, et pole olemas külma ilma, on valed riided aga siiski.
Positiivne.
1.Mängu formaat mulle meeldis. Ei olnud nagu rambo film, et õhus on pidevalt suur raskemetalli konsentratsioon. Nägin vist kokku 3 korda vastast, kahel korral laskekaugusest väljas.
2. Nooremad (vähemalt need, kellega ma patrulli sattusin) võtsid asja tõsiselt. Kaart anti minu kätte ja kui oli tarvis vaadata, siis kohe minust eelmine mees näitas käega, et oh seal kena auk ja võsa, lähme peatume seal. Pealegi oli poistele selgeks tehtud malelaud, ringkaitse jne. Hea töö, kes iganes nendega tegelenud oli
3. Kopter oli vinge. Ma usun, et need kaks euri, mis ma ühele laigulises mehele andsin, rändas otsapidi kopteri paaki, aga sellised asjad annavad lisaväärtust.
Üldjoontes tore üritus. Teine kordki oleks nõus enda vasasku käe ümber siduma orantši teibi.
