Olenemata kuumale oli sõdalasi üksjagu ja lahing äge.

Erinevalt tavalisest oli seekord surmatsoonist väljumine iga veerand, pool, kolmveerand ja täistund.   Nii, et kui jõudsid 14-minutil surmatsooni, siis sai minut hiljem juba väljuda.
Enamus ajast liiguti väikeste tiimidena.
Olime pojaga väikses tiimis, millega sai luuret, valvet ja mõned põnevad lahingud pidada.

Kui tiimid ühinesid siis oli suure väega äge vastasele kallale minna.

Eriti põnev oli maja vallutamine üldise tormijooksuga, kui sain seina äärde, õnnestus lihtsalt keevitajaga granaat süüdata ja 5-6 vastast hävitada ja olles kindel, et majast väljusid kõik langenud sisenesin hooletult uksest, aga üks vastane oli siiski majas elus ja selle kuuli läbi langesingi…      Hooletus maksis kätte!!!


Mul oli ka ootamatu langemine täiesti ootamatust kohast lastud valangu läbi. Tundus küll olema läbi vaadatud ja turvaline ala, aga eiteakust tuli sinna vastane ja niitis meid kuulipilduriga maha. See tähendab, et osava luuraja eest on end väga raske kaitsta.  Peab veel paremini ümbrust jälgima.   Siit head mõtlemisainet järgnevateks lahinguteks…

Kuna meie tiim helikopteriga kokku ei puutunud, siis ei tea täpselt, kas kõik laabus vastavalt sisule, aga sidest kuulsin, et oli kaotusi ja võite. Viimase objekti kaitsel sai aeg täis ja meie võitsime, oranžid kaotasid.
Kuule läks seekord ainult 800 ringis.


Sai isegi lühikestes pükstes ja särgis lahing peetud, ainsad kuulihaavad olid otsa ees (prillide ja mütsi vahelt) ja jalal (läbi püksi sääre). Pikkades riietes oleksin vist kuumarabanduse saanud.
Imestan kuidas teised hakkama said.


Helikopteri juht oli kena neiu valge pluusiga, fotodel ka näha.

Kogunemine Kroonu tee parklas ja nii, et jõuaks kell 11 briifingule, s.t et kohal võik olla vähemalt kell 10:30

Vene foorum korraldab 1 juunil lahingu:
http://airsoftgames.ee/viewtopic.php?f=15&t=4542

tuleb päris militaarne nädalavahetus

Ohh...
Noh tule ja proovii siis.
Muidu kui oled nii nõrk et ei saa oma toidu ja magamiskotti kaasa tassida, mis on point HCsse tulema? Äkki siis parem koht tava inimestega?

Huvitav, kelle kohta see nüüd käis?
Ma ei näe siin küll kedagi, kes oleks virisenud millegi üle.

Tänud selgituste eest!
Saabki olema uus ja põnev kogemus. Nagu päris
Kui muidugi meie klubi valib HC osapoole.

Pole varem sellisel üritusel käinud ja seoses sellega küsimus:
kas HC osapool peab kogu lahingtegevuse jooksul ka magamisvarustust kaasas kandma? See tähendab, et ei või minna magamisajaks autost varustust (telk, madrats jne) tooma või siis autos magada?

Seekord toimus lahing Männiku viimasel polügonil, umbes 20 sõdalast. Ilmselt sellepärast nii vähe sõdalasi, et eelmine päev oli võidupüha ja kuulutus pandi välja alles päev varem.

Alguses jagas korraldaja soovijatele uued punased rätid, tänan.

Esimene lahing oli väikse punase maja vallutamine (fotodes punasest tellisest maja).
Ühed kaitsesid ja teised ründasid. Ründajatel õnnestus maja vallutada, kõige ägedam oli maja seina juurde jõuda ees oleva väiksema maja tagant  ja siis püstoliga sisse tungida.

Järgnevad olid lipu lahingud, kus surmatsoonis 3 min.
Esimeses tuli vastase lipp ära võtta ja sellega plehku panna ja järgnevas tuli oma lipp vastase mäel püstitada. Mõlemas olid väga põnevad rünnakud ja kaitselahingud. Kui tavaliselt pole mul õnnestunud lipule eriti lähedale jõuda, siis seekord, esimest korda õnnestus lipp vallutada (eks te naerge, sõdalasi oli tõesti vähe) ja ise seda kanda ja lipul lehvis lemmik lühend SEAL.

Viimane oli jälle väikse maja lahing, kus seekord olin maja kaitses. Alustasin sellega, et peitsin end kaitstavast ees oleva väiksema maja kõrval olevas väikses augus. Tavaliselt on seda maja kõige parem rünnata just selle eesoleva maja tagant. 
Ja nii ka kaks vastast tulidki rahulikult minu suunas maja poole. Nad teadsid, et selle eesoleva maja taha on neil turvaline tulla.  Vastased oli juba päris lähedal, ma imestasin, et kuidas nad mind ei näe, minu kiiver ja nägu koos sihtiva automaadiga oli ju täielikult neile näha (olen tänulik oma maskeeruvale varustusele), aga nad tulid rahulikult minu poole. 
Mul adre täiega möllas ja raske oli end tagasi hoida, aga suutsin kannatada ja nad lasta umbes 10 m kaugusele ja siis neid mõlemaid üllatada. Kõrval olev kohtunik veel ütles neile, et pole mõtet midagi nii naglalt  tulla.
Sellega reetsin oma asukoha ja hakati piirama, vaevu õnnestus majja taganeda, kus aga tegin vist ebaausat mängu, vähemalt kohtunik viisakalt ütles nii.
 Nimelt tuli tihe kuulivalang vastu kiviseina ja vineeri, mis eriti valjusti plõgises. Ja mina tõesti ei tundnud ega kuulnud, et kuulid oleks mu käe varrukat tabanud. Aga ju oli kohtunikul õigus.
Müts maha kohtuniku ees!
Teised vähemalt olid väga ausad sõdalased.

Seekord oli kaks juhtumit, kus mu päästis kaassõdalase valvas silm, nimelt ei märganud ma, et seljatagant läheneb vastane. See on  mõnus tunne kui pääsed tänu kaasvõitlejale napilt vastase varitsusest ja siis õnnestub veel vastane napilt maha võtta. Adre laes.

Oli väga lahe seltskond ja põnev, minu 30-s lahing.