Täielik vaikus, jääb mulje nagu poleks midagi toimunudki.
Kahju, et keegi ei viitsi muljetada. Muljetada ju mõnus ja teistega oma elamusi jagada:
Mulle väga meeldis see päev ja öö.
Meie klubile (AirsoftClub Estonia) algas päev seal juba kella 14-st. Enda arendamiseks ja kontrollimiseks tegime erinevad võistlused: täpsuslaskmine 10-l eri distantsil ja nende distantside kauguse määramine, granaadi täpsusviskamine kaevikusse, ca 30m märklaua täpsuslaskmine.
Au parimatele kes võitsid karika ja medalid. Ma olin keskmiste (meid oli umbes 16) hulgas – arenemisruumi veel küllaga. Lõkke õhtul sai end rohkem avada ja klubikaaslastega jutustada. Tore üritus.
Eelmisel aastal samal üritusel oli veel hea harjutus, kus umbes 70m kaugusel laskjast seisid ja siis said aru, et laskjale tunduv pihta lendav kuul kukub tegelikult seisjale jalge ette – hea harjutus.
Sellega oli meil soojendus tehtud öölahinguks.
Briifing
Mulle meeldib Mareki stiil kuidas nalja ja kildudega briifingut läbi viies võtab mõnusalt pinged maha ja siis saab parema meeleoluga lahingusse minna.
See, et briifing hilineb või venib pole järelikult mitte ainult minu üritustel, seda tuleb mõistetavalt ka teistel ette. Kui õigesti mäletan, siis vähemalt kolm viimast briifingut/lahingut on mul alanud minuti täpsusega…
Sisu
Meeskonnad jagunesid vastavalt soovile, saime kogu klubiga (kümnekesi) koos olla, startis siis vist 7-8 meeskonda (eri riikide üksused), osalejaid umbes 70. Sisu oli hea, saime tegevust koguaeg. Muide, see „allakukkunud lennuk“ lendas päeval päris madalalt üle metsa
Esimesed kergemad kontaktid saime veel valges, pimedas oli põnev mööda kaevikuid hiilida ja sõdida. Põnevaid kontakte oli ka küllaga.
Erinevalt mõnest seltskonnast olime meie koguaeg võimalikult vaikselt. Olime vaikselt tegevusplaani arutamas kui kostus valjukama seltskonna lähenemist, lasime nad umbes 15m kaugusele ja tore oli neid üllatada.
Ise sattusime ka väikse üksuse peale, sel ajal kui ülejäänud meie omad hoidsid tuld enda peal, hiilisin küljelt ligi ja siis polnud raske korraga kogu puntras olev seltskond maha võtta.
Vahepeal torkisime teisi seltskondi karjääri põhjas ja nõlval.
Lõpulahingus põrkasime kokku noorte üksusega, ilmselt siis Mareki Sõjakooli kasvandikud.
Sain jälle küljelt ligi hiilida kui meie omad tuld endal hoidsid. Hiilisin noorte üksusele umbes 15m kaugusele, kuulsin ilusti nende vahelist vaikset vestlust. Olin kindel, et nüüd saan neid mõnusalt üllatada ja kõik korraga maha võtta. Nii nagu oli samas lahingus aasta tagasi, kus meie klubiga kogu puntras noortesalga maha saime. Panin nüüd prožektori (lambi) põlema ja sõrm sügeles juba päästikul, aga oh üllatust - lasta polnud kedagi, mitte kedagi. Sõjakool on vahepeal noortest teinud osavad ja kavalad sõdalased. Nad olid rajanud laskeavadega kaitserajatised kuuskedest ja end nii ära peitnud, et pold kedagi näha – mitte ainsatki. Ja nii mind koheselt ka hukati. Hea töö Noored!
Kuni selle lahinguni oli mul seisukoht, et „ees on noored - ah siis lihtne, lähen läbi“
Aga nüüd mõtlen: „ees on noored – ah turvalisem on ringiga minna“
Ühesõnaga sügav kummardus Mareki ja ta abiliste ees, kes viitsivad meile tasemel noori koolitada!!!
Kui õigesti aru sain, siis meie ja veel mõned üksused tegutsesime karjääri põhjast paremal kaldal ja Haraldi klubi ja Bjorni seltskond sõdis vasakul kaldapealsel. Huvitav, kas keegi üldse ületas lageda karjääri põhja teisele poole kaldapealsele minnes või sõdisid kõik koguaeg ühel kaldal?
Palju tänu korraldusmeeskonnale ja osalejatele – väga lahe adrelaks oli…
