Author Topic: Järve metsas 23 mai  (Read 1556 times)

Offline Margus

  • Tavakasutaja
  • Posts: 2376
    • View Profile
Järve metsas 23 mai
« on: May 26, 2015, 14:16:09 »
Palju tänu osalejatele ja Priidule ning Andresele (klubi Bloodbrothers) kommentaari eest!!!

Ilmataat tegi toreda kingituse, olenemata ähvardusest saatis uduvihma vaid alguseks, aga peagi läks ilusaks ja päikseliseks.

Kuna eesti/vene mängijaid oli enamvähem võrdselt 8/13, siis seekord katsetasin eestlased venelaste vastu. Ja ei olnud vist nurinat?

Esimesena kaitsesime RakuGangsterite baasi. Vastased surusid eest ja kahelt küljelt, õnneks nad seljataha ei tulnud, siis oleks meil lõpp kiiremini saabunud. Selja taha oleks saanud vaid suure kaarega ja vasakult poolt, kuna paremalt kaitses veega kraav. Me kaks elukest kustusid  päris kiiresti vastase aktiivse surumise pärast. Imekobel langesin viimasena.

Gaasitoru kaitses pidasime kauem vastu. Kuna vastasel ei õnnestunud lagedamalt alalt gaasikraanile läheneda, siis koondusid nad oma üksused metsa – meid küljelt ja tagant piirama. Olenemata arvukatele sipelgate kolooniatele, õnnestus mingi aeg liikumatult püsida ja vastane lähedale meelitada ja üllatusmoment oli hea. Aga kuna meie elud järgimööda kustusid, koondus piiramisrõngas gaasikraani ümber. Kaotades oma esimese elu, puudutasin gaasitoru ja siis teist elu lootsin kauem hoida kahe toru vahel. Roomates vihaste kõrvetavate nõgeste vahel lootsin asukohta muuta ja vastasele ligemale hiilida, aga siis kostus lähedalt sõnadega valang  ja nii ma jälle viimasena langesingi. Tänan, et seda kuulidega ei tehtud!!!

 Poolte vahetus, briif ja meie ründama:
Jagasime end väiksemateks tiimideks ja asusime piirama. Meie (poeg ja klubikaaslane Priit) läksime suure kaarega, et vastasele selja taha saada. Aga vastane oli oma kaitse palju laiemalt jaganud, ka staabist eemale metsa alla ja nii saime esimesed kontaktid juba kohe. Lõpuks saime neile selja taha ja adrekas hiilimine viis meid vastasele päris ligi. Nad küll aegajalt vaatasid selja taha, aga saime neid väga tõhusalt üllatada. Adre oli täitsa pilvedes.
       Aga vastaste ringkaitse oli tõhus ja nii me peagi ka ise langesime. Järgmisena ründasime paremalt küljelt, saime staabile päris ligi, aga vastaste kuulipildur hoidis meid tugevalt kinni. Lõpuks, siis kui Andres korduvalt sides innustas meid paremat tiiba edasi ründama, sööstsin läbi staabi ja sillani jäi vaid 10 m kui langesin kuulipilduri valangust.
 Vabandan Andres, et ei suutnud paremalt tiivalt kiiremini edasi liikuda, vastane oli liiga osav.

Kuna rünne oli veninud pikaks, langenud vastaste arvates, siis leppisime kokku, et nad taganevad kraani juurde ja lahing jätkus seal.

Liikusime hiilides meie kolmese tiimiga paremalt küljelt kui tundsin et oleme sihikul, mõned sammud veel ja nii meid pojaga maha niideti. Uuel katsel läksime suurema kaarega ja siis ootamatult nägin päikse käes kükitavat vastast, teda polnud raske maha saada, aga siis juhtus kummaline asi:

Kui varem olin ootamatult lähidistantsi varitsuse otsa sattudes kangestunult pihtasaamist oodanud, siis seekord suutsin isegi end liigutada ja varjuda puu taha. Eks aitas ka see, et klubikaaslane Priit märkas umbes 15m kaugusel hästi maskeerunud vastast ja jõudis valangu teele saatnud vastase napilt maha saada enne kui kuulid minu suunas liikusid. Priit päästi mu elu, tänan!
Olen jah viimasel ajal märganud, et kui lähidistantsilt valang saadetakse, siis ei saa kohe sellest langemise eelsest kangestusest välja. Selle asemel, et esimese kuuli kõla peale kiirelt liikuda ja vastu lasta, pigem kangestun ja ootan pihta saamist. See vajab vist pikemat treeningut ja kogemust? 
Mäletan, kui Motokrossiraja lahingus (vist eelmine aasta) lähidistantsilt (ca 10m) küljelt Bjorni poole kuulid teele saatsin, siis tema reageeris ülikiirelt, ta jõudis kiirete sammudega edasi liikuda ja ka samal ajal keerata automaat minu poole ja ka lasta väga kiirelt. Huvitav, kas seda saab treeninguga või tuleb see pikemate lahingkogemustega? Samas peaks seda ju saama ka treenida…

Aga Järve metsa lahing mulle väga meeldis, kõige ardekamad olid seekord hiilimised koos klubikaaslase ja pojaga.

 Kuna lahingud olid nii aktiivsed, siis ei jõudnud lahingust pilte teha, ainult vaheajal mõne poosetamis pildid.



Sain ka vastuse ühele oma küsimusele uuemalt aktiivselt mängijalt. Minu küsimus „Miks foorumis nii vähe väljendatakse oma arvamust toimunud mängust“. Ja üks vastus oli selline, mida ka ise olen kogenud, „ei julge kirjutada, kuna ei tea kuidas kriitikud kohe tulistama hakkavad“.  Eks muidugi on vahest üks asjalik kriitiline arvamus parem kui kümme kiitmist. Aga et paremini korraldada, oleks hea teada eriarvamusi, ka noorte/uute mängijate arvamusi.
Kui ilusti palume, siis ehk kriitikud väljendavad edaspidi kriitikat viisakamas vormis, siis ehk tuleb arvamusi rohkem…


Grill:
Kui lapsed ringi jooksid ja lendavat taldrikut lennutasid, sai grilli ääres kuulda huvitavaid teemasid, mida kirjapildis ei arutata. Ja huvitav oli kuulda airsofti ajaloost Eestis.

Võib-olla ühisel lõkkeõhtul avanevad meie keelepaelad ja mõtted…
Kirjutan stsenaariumi pikema lahingnädalavahetuse jaoks, kus oleks ka kindlasti grill- lõkkeõhtu. Soovin saada eesti ja vene mängijad  ning uued ja noored mängijad sõbraliku lõkke äärde arutama, kus igaüks ütleks oma hea ja kriitika välja. Võib-olla kuuleb siis midagi uut ja olulist, mis muudaks meie ühtse Perekonna sõbralikumaks…

Lahing lõppes kell 15:30, grill 17:30, tore pikk päev.

Tuunitud G36 vastupidavus:
Kui hiljuti mainisin, et mu Kaitseingel (G36) on ilusti vastu pidanud, siis aimasingi, et kohe peale kiitmist laguneb. Ja nii laguneski viimases Humala lahingus - üksiklasud ei toiminud, aga valangud vaevu toimisid. Remonditi ja nüüd on väljalase 124-126m/s, sellist väljalaset pole mu Kaitseingel veel kogenud. Loodan, et Ta sisu peab ikka vastu nii võimsana…


Täitus soov – teha oma 90-s lahing koos grilliga, tänud kõigile!!!
« Last Edit: May 26, 2015, 15:20:51 by Margus »