Lahing oli lahe.
Sõdalasi oli palju.
Ilusad õrnema soo esindajad tegid mängu huvitavamaks - ma ei märganud kas on vastane kollase lindiga käsivarrel, aga graatsiline lehvitamine andis märku, et oma - see tegi hinge soojaks.
Arvasin, et olen ainuke eestlane, aga meid oli umbes 10 ringis ja sai piisavalt palju ka raadiosides meie keeles suhelda. Sõdalaste vanuses oli suur üllatus - minust (43a) oli ka vanemaid ja üks palju vanem härra, täis tätoveeringuid - tekkis aukartus sellise härra vastu, et kas julgekski teda maha võtta...
Huvitav moment oli kui tiheda kuulirahe all sõi kartmatu hiir granaadi sisu ja lasi end ka pildistada, v.t albumis.
Kuule lendas küll palju, kuid mitte nii palju nagu hirmujuttudes räägiti, aga nagu albumi pildilt näha tõid saapad osa kuule koju tagasi.
Põnevaim minu rünnak oli kui läksin üksi meie kaitsva tule all vastase majani, kolme granaadi abiga sain II-korrusele ja lehvitasin omadel, et võite tulla. Koos omadega hõivasime granaatide ja tulega tuba toa haaval kuni sain tabamuse - see rünnak oli üks võimsamaid adrenaliini puhanguid.
Selliste elamuste nimel tasub küll ka miinuskraadidega ja libedaga soojast toast välja tulla ja nautida elamuste rohket lahingut.
Minu pildid:
http://fotoalbum.ee/photos/margus1701/sets/1396879Teiste pildid:
https://plus.google.com/photos/113396140506195580331/albums/5952520598172475489Nagu piltidelt näha ei hoita tagasi lahingkaaslaste jäädvustamisega.
