Tore, et võeti ka need sõtta, kes ei jõudnud end regada.
Seekord oli kohtunikke niipalju, et isegi surmatsoonis oli kohtunik, kes fikseeris surnu aja.
Korraldaja oli küllaga vaeva näinud, ilusad värvilised kaardid jagati kõigile, kus peal haigla, parkla, raadiomaja, moonaladu, peastaap, töökoda ja eripoolte surnualad.
Meedikud (umbes 4) said ravida kuni 4 min jooksul kui olid kuuli saanud kätte või jalga. Kerre saades surmatsooni ja 5 min kuuma päikse käes kannatamist.
Nagu piltidelt näha, oli osalejaid palju, kummalgi poolel umbes 30, k.a. kirglikud neiud (fotodel), jagunesime kaheks, eraldusteipe ei pandud. Teineteise äratundmiseks kasutati koguaeg paroole, ma ei mäleta mis oli meie sõna, vist „ali”või allahhh, aga vastata tuli igaljuhul „ba ba”, muidu said kuuli. Hüüdsin neid vist umbes 20 korda.
Esmalt väljalaske kiiruse mõõtmine, peale briifingut stardi joonele ja kiiremad jooksid kohe positsioone ära võtma. Meile (7 eestlast + mõned venelased) anti käsk keskmine I-kordne maja (moonaladu) hõivata. Seal pidid juba 3-4 meie sõdalast ees ootama.
Aga kui jõudsime selle maja vaatevälja, lendasid juba kuulid meie suunas. Vastane oli kiirem ja oli juba hõivanud moonalao (I-kordne) ja raadiomaja (II-kordne valge tellismaja), millest kostitati meid aktiivselt.
Kattetulega mööda kaevikuid ja põõsaid õnnestus meil saada moonalaost umbes 20 m kaugusele. Tänu meie omade kattetulele jõudsin ilusti moonalao ees olevate betoonide taha.
Raadiomaja II-korruselt nõelati minu suunas aktiivselt ja ka vahepeal keegi omadest arvas, et olen vaenlane ja saatis oma kuulid minu poole, aga õnneks kõik üle. Palusin siis kattetuld ja sisenesin moonalattu, kaks maha ja siis jäi vaid üks vastane sinna. Palusin omadel järgi tulla ja ühistööga saime ka viimase maha – moonaladu meie.
Peagi leidsime medkarbi, saime üle anda meedikule – super, keldrist leiti ka kuulide karp. Siis hakati meid piirama, peagi sain esimese ja ainukes kuuli otse rinda, vist snaiprilt, kuna „verd purskas”, siis polnud meedikul minuga midagi teha ja otse surmatsooni.
Seal kogusime kamba jälle kokku ja vastavalt käsule asusime raadiomaja kaitsesse.
Kui kogu meie armee oli edukalt kaitsnud, suundusime salamissiioonile ümber territooriumi – vaenlasele selja taha ja kiirrünnakuga hõivasime viimased majad. Meie seltskond töökoja, millest vahetasime aktiivselt kuule vastase staabiga, kus olevat olnud Generalnõi, kelleni me ei jõudnudki, kuna töökoda pidevalt rünnati ja me ainult lõime edukalt vastast eemale.
Kui enam vastaseid polnud, siis ründasid meid 3 oma sõdalast. Enne kui jõudsime teineteist maha võtta kostus lõpuvile.
Lõpu briifingul õeldi, et võitsid vastased kuna nad olid paremad, auhinnaks said nad suure kasti õlut-ilmselt sooja õlut-pildil ka.
Oli lahe lahingpäev, sai ka meie valjult sumisevate (v.a. normaalselt vaikne mustas särgis) nooremate sõdalastega edukalt koostööd harjutada. Lahingu lõpuks oli sumin juba tublisti vaiksemaks keeratud – mõnus.
Nagu nooremad isegi nägid, ega lahingu ajal valjult palju muljeid ei jagata, pigem peale lahingut.
Tänud kõigile!
