Mulle meeldib vene emotsionaalsus.
Vaadake palun kui palju on nende foorumis (
http://airsoftgames.ee/index.php ) ürituste järgset tagasisidet. Isegi väikseima lahingu puhul ei peeta raskeks kasvõi mõni sõnagi poetada või tänada korraldajat. Neil on nii, et kommenteeritakse samasse kus on ürituse info ja mingi aja pärast tõstetakse see ümber tagasiside saiti.
Võib-olla ka sellepärast teevad nad niipalju üritusi, et korraldajal on hea tagasiside osalejatega. Seal jagatakse nii head kui halba. Aga siis korraldaja teab järgnevate lahingute puhul arvestada.
Pange end korraldaja rolli, näiteks viimase lahingu puhul, mitu kuud ettevalmistust ( registreerida mänguplats, suhtlus erinevate osalejate vahel, vaidlus vene foorumis, lahingpäeval varem kohale paksus vihmas, kaevata kastid maasse, telk püsti, kütus, kohtunikud). Ja siis vihm, eeldatust poole vähem raha osalejatelt ja ainult kaks tagasisidet – kas ei tee meele mõruks? Kas ta viitsib enam korraldada?
Kui aus olla, olin veel mõned aastad tagasi väga kinnine ja elasin kõik endasse. Kui ühel päeval sõber rääkis oma hingelt mulle nii isiklikke asju, mida oli isegi kuulata piinlik.
Natuke hiljem proovisin teise tuttava peal sama asja ja siis mõistsin asja pointi. Kui mõnus on endast praht välja rääkida olenemata kuulaja reaktsioonist.
Peale seda mõistsin, et pole mõtet elada teiste elu, kartes teiste arvamust ja emotsioone, et on aeg hakata elama oma elu välja poole, mitte sisse koguda nii head kui halba.
Ja nagu isegi teate kui kõrge on meil just eesti noorte seas infarktide ja enesetappude arv…
Ärge tehke teie seda viga (nagu mina avastasin selle alles hiljuti – ca 42aastaselt), avastage end varem ja elage info välja, jagage head ja halba ürituse kohta, sellega aitame nii end kui korraldajaid.
Ehk mõistate…
Kui mitte siin, siis ehk järgnevate ürituste tagasisides on rohkem arvamusi…