Adrenaliin oli nii laes, et ei suutnud kohe peale lahingut kirjutada.
Algas siis ekskursiooniga, kus oli madalam hoone kahe korrusega ja selle küljes 4 kordne hoone. Hoones kaks treppi, seega sai jälle sisse piirata ja samas võis oodata vastast ka selja tagant.
Erinevalt tavalistest vene lahingutest osales seekord ka Bjorn, eesti noormees ja ka meie (Airsoft Club Estonia ) liikmed, mis tegi lahingu põnevamaks. Sai eestlastega koostööd harjutada.
Lahingud olid kahe osapoolega, AINULT ÜKSIKLASUD, sõltuvalt osapoolest (ründaja/kaitsja) elude arv piiratud. Aga peagi kogus korraldaja surmatsoonis jõugu kokku ja saatis jälle lahingusse, seega kaua ootama ei pidanud.
Mõned rünnakud olid väga võimsad ja nagu Bjorni videolt ka näha, ega trepist polnud kerge üles/alla saada, sest lisaks kahe trepi vahel olevale avausele oli ava ka seina ja trepi vahel, mis muutis trepil liikumise eriti haavatavaks.
Ägedad olid ka lahingud hoonest väljas.
Ka viimane rünnak oli päris põnev, kus kolmekesi kammisime läbi II-korrust tuba toa haaval, kohtunik selja taga, III korruse ukse surusime kinni ja läksime otse neljandale. Peale põnevat luuret kostus lõpuvile.
Mälestusi sai kaasa ka võtta, ohtralt kuulihaavu (viimane foto). Ostsin alles uued tugevad kindad, aga lähidistantsilt ikka on näed tunda küll. Lasin mühkudest vere välja ja tühiasi – unustatud.
Tänud osalejatele!
