Seekord oli vastaseks ka vihm, kes tegi olemise märjemaks, aga samas oli hea niiske õhk tervislikuks liikumiseks. Ma polnud varem sellises vihmas sõdinudki, omapärane uus kogemus.
Lugesin briifingul meie (redfor) arvuks 15 ja vastaseid (blufor) 32-enamus väiksed noored sõdalased.
Redfor jagunes kaheks: Blackwater (k.a. üksikud) ja meie (Airsoft Club Estonia + klubi liikme kandidaat). Blackid läksid lõuna poolt ja meie põhja poolt luuresse.
Tagumistel mägedel saime esimesed kontaktid. Seekord oli minu esimene langemine meie redfori kuuli läbi – olin liiga märkamatult hiilinud vastasele vastu – jäädes tulejoonele.
Elluärkamine oli seekord eriti lihtne, kõnnid kontaktist eemale ja jälle elus. Samasse kontakti võis tagasi tulla 10 min hiljem.
Lõuna paiku olid üksikud kontaktid vastase staabi ümbruses ja mägedes. Huvitav oli maha võtta kahte vastast külje pealt kui nad mäkke ronisid. Suutsime vaikelt varitseda nõlval kuni vastane jõudis umbes 20 m peale ja siis nad mõnuga maha võtta.
Peale lõunat saime vihmast jagu.
Põnev varitsus oli ka tagumistel mägedel kui umbes 15 kobaras liikuv vastane jäi meie turmtule alla ja ellujäänutele tormas järgi kiirreageerijad Blackist. Kadeda pilguga vaatasin pealt nende osavat liikumist.
Peale pikka kaevamist leidsid meie omad maasse peidetud kasti.
Äge lahing oli varemetes maja juures, mis algas varitusega. Lahing kestis võrdlemisi pikalt, taandusime varemete taha ja vastane piiras mõlemalt poolt, langenuid küllaga, jäime koos klubikaaslasega vaid kahekesi ellu.
Minu jaoks põnevaim lahingetapp algas sellega kui olime vallil varitsuses, kui 150m eemal varemetesse kogunes lärmakas vastane. Redfori kiirreageerijad Blackist läksid väga oskuslikult kohe kaarega läbi võsa neid kostitama. Laskusin ka nõlvalt võssa ja saatsin nad kadeda pilguga lahingusse.
Kui esimesed langenud naasid ja nägin nõlvalt Blacki snaiprit rohus roomamas, tundsin, et ei suuda seda pealt vaadata, sain omadelt nõusoleku lahingusse söösta.
Et mitte reeta meie nõlva, läksin võsa kaudu, poolel teel (umbes 70m nõlvast) nägin vasakult lärmakat vastaste punti (umbes 15) kobaras meie nõlva poole liikumas. Vaatasin nõlvale, meie omi polnud näha, arvasin, et varitsuses. Hiilisin küljelt lageda metsa all vaenlasele umbes 50 m kaugusele. Vaenlase punt liikus otse meie nõlva alla nii, et ringi üldse ei vaadatud ja kõik puntras koos, ainult üks oli teistes maas kes mind esimesene märkas.
Kuna meie vallilt polnud näha omade laskmist, siis pidin ise puhta töö tegema.
Omapärane oli see, et kui tule avasin, siis vaid kolm hakkasid vastu tulistama, ülejäänud jooksid laiali ja tuldud teed tagasi - minu tulejoonele. Langenuid umbes 10, adre laes.
Pärast nõlvale tagasi minnes oli seal vaid 1 meie oma elus, huvitav, kuidas ülejäänud hukkusid….
Lõpulahingus ründasime Blufori staapi kahelt poolt, lahing oli äge, meil oli tükk tegu, et torniga maja ümbrusest edasi pääseda, neli noorsõdalast nõelasid meid selle maja tagant päris võimsalt. Lõpuks õnnestus nad maha saada ja kui asusime staapi sihtima lendas lõpu saluut taevasse. Sõbralik kogunemine ja plaksutamine.
Oli pikk lahe lahingpäev.
Millegi pärast jamas Primuse keevitaja, kuigi oli poolenisti täis, aga tööle ei hakanud. Kodus täitsin ära, ikka ei tööta, alles täna hommikul hakkas tööle. Kas tõesti +13 ja niiskus ei mõju talle hästi…
Palju tänu korraldajatele ja kõigile, kes nautisid niisket lahingtegevust.
