NÕMME VÄLKKell 08-13.
Meie (4 airsofterit) lahingpaaride vastutegevuse alaks oli siis Männiku polügonist alla, vist loode suunas Pääsküla raba osa, mis hõlmas osaliselt ka raba laudteed.
Esimest lahingpaari kuulsin võrdlemisi lähedal ragistamas, kuna nad olid minust möödumas, siis esmalt püüdsin neile läheneda, aga nähes nende kiirenevat tempot, palusin sides meie sõdalasel laudteel nende tee ära lõigata. Aga nad olid kiired ja osavamad, nad jõudsid kiiremini üle laud tee ja nii nad võssa kadusid.
Järgnevatele paaridele saime oma kohalolekuga palju kurja teha, kuna nad olid sunnitud suuremat ringi tegema või üldse putku panema oma raske varustusega.
Tegime väikse arutelu, mulle tundus, et lahingpaarid on nii osavad, et ei õnnestugi ühtegi trahvitalongi saada kui juhtumisi üle õla vaatasin. Ja ennäe, teel jalutab lahingpaar. Kui nad kaardilugemiseks peatusid saime kiire lähenemisega nad kinni. Ja millised kenad neiud langesid meie ohvriteks. Sõbralikult loovutasid nad oma trahvitalongi (14-s pilt – talongi sai meie kiireim noor sõdalane), siis ühispilt, oleksime kauemakski jutustama jäänud, aga tuletasin neile meelde, et neil aeg tiksub.
Arvasin, et nad said õppetunni teel liikumise ohtlikusest, aga ei, nad jätkasid rahulikult mööda teed, erinevalt teistest lahingpaaridest.
Vahepeal tegime üllatus peatuse maasturile, mis sõitis Pääsküla raba sõidu keelu alal. Kui kolm kõnetasid juhipoolt, siis ma liginesin teiselt küljelt ja oh üllatust: optilise sihikuga jahipüss armatuuri peal, ka pildilt on seda näha (6-s pilt). Mind märgates hoidis juht oma jahikoera tagasi, et ta mulle näkku ei kargaks akna prao vahelt. Omapärane, et nii aktiivses jalutus/spordialal jahimees….
Põnev seik oli kui nägin Pääsküla rabade vahelisel ringil nurga tagant välja tulemas umbes 15 liikmelist noorukite ekskursiooni, kuna ma ei jõudnud enam kuhugi varju hüpata, siis lihtsalt kükitasin tee serva paari oksa taha, nii nagu 9-l fotol. Alles nende neljas mööduja märkas mind kükitamas, nende koer lähenes kiiruga, käsi juba klammerdus matseetale, siis jäid nad kõik tardunult minu liikumatut kuju vaatama. Kui avasin suu ja ütlesin, et „see on varitsus”, siis lähimad võpatasid, esimesena pani plehku koer ja siis lahkus noorte seltskond valjude kommentaaridega „äge sõdur” jne… Mul adre laes. Ei teagi kas vedas minul või koeral….
Veel mõned lahingpaaride kollitamised ja siis saime proovida rada, mille video Bjorn üles pani. Haraldiga saime maksimum punktid täpsuse eest, ühte märklauda mida väljast majja nägin, unustasin majas ringi kõmmutades ära, see võttis – 10 p. Meie tempo oli paljudest aeglasem, sellepärast jäime 17 paari (15 paari võistlejaid + 2 paari vastutegevust) arvestuses viiendaks.
SNAIPRI TREENING Umbes kella 13:30-16
Teoreetilises osas hea info enda maskeerumiseks, praktilises osas peitmine-maskeerumine erinevatel alaldel, teineteise leidmine. Väga hea koolitus ja treening.
Tõeliselt hea, et leidub aktivist kes on nõus oma oskusi ka teistele jagama, tänan Bjorn!!!
ÕHTU – ÖÖ LAHING
Kell 19:30- 01:15.
Korraldajalt punase tulega surnu pulgad.
Eestlastega (umbes 10) saime valida sõltumatu patrulli osapoole. Meie ülesanne oli nelja erinevat keerukat missioone täitvat gruppi takistada. Jagasime grupi kaheks viieseks tiimiks ja tegutsema.
Algul kohe sattusime varitsusega ühele grupile, keda ründasime küll ootamatult umbes 20 m kauguselt, meie langesime kõik ausalt, aga jah….
Meid see ei heidutanud, olime rõõmsad oma vaikse liikumise ja varitsuse üle.
Millegi pärast kõik meie tule alla sattunud grupid liikusid lärmakalt ja aegajalt lampidega näidates. Eks sellepärast meie ei sattunudki ühegi varitsuse ohvriks, et liikusime tuleta ja võimalikult vaikselt.
Veel ja veel saime üllatada vastaseid vaikse lähenemisega.
Eriti põnev oli meie kiir rünnak vallile, mille edukalt vallutasime. Järgnevas viimases rünnakus saime vastase rohelise tulega kullakastile päris ligi, mille käigus meie klubi (Airsoft Club Estonia) Oliver oli isegi saavutanud silent kille, kus oli vähemalt kahele vastasele õlale patsutanud.
Öölahing oli palju ägedam kui arvasin.
Pärast alles mõtlesin, et kui meie ründasime kedagi, siis panid nad lambid põlema meie suunas, meie lasime lampide suunas, arvates, et nad võiksid ju pihta saada. Aga miks mitte ei tegutsenud nad nii, et osad seisid puu taga ja suunasid lambid meie peale, et ülejäänud nende sõdalased said asukohti vahetades meid lasta. Proovisin seda ka kiires mäe vallutuses, et valgustasin mäge meie ründajatele, kustutasin ja muutsin kiiresti asukohta ja uuesti lambi valgus mäele. Sellega ei reetnud meie ründajad oma asukohta. Seda võiks nüüd reedel täitsa proovida…
Lõpusaluut ja koju. Tudu 6 h ja järgnevale üritusele:
NATO TEST:
Meie klubi korraldas enese seisukorra hindamiseks testi:
3,2 km jooksu, kõhulihased, kätekõverdused ja lõuatõmb.
normide tabel:
http://www.mil.ee/UserFiles/sisu/ajateenistus/Kehalise%20ettevalmistuse%20hindamise%20normatiivid.pdfSooritasin testi küll positiivselt 214 punktiga (norm 190), aga tundsin mitmel alal kui nõrgaks olen jäänud. Eks lühike uneaeg (6h) andis ka tunda.
See test paneb tegutsema...
Selline mitmekülgne oli siis minu 51 lahingpäeva nädalavahetus.
