MILITAARNE NÄDALAVAHETUS MÄNNIKUL JA SÕJAMÄEL:
Laupäev Männikul:
Seekord siis kõige viimasel Männiku polügonil.
Hea oli näha nii palju eesti mängijaid, meid oli peaaegu sama palju kui vene mängijaid.
Stenaarium oli huvitav, pidime läbima kolm punkti vallide keskel koos väikse kastiga, milles granaadid. Vastase kolm punkti olid nii paigutatud, et meie teed koguaeg ristusid.
Igas punktis tuli lõhata granaat ja 3 minutit „võtta mulla proove“, järgmistes sama ja siis tuli kiirustada helikopteri platsile. Kumb meeskond suudab hoida helikopteri platsi 3 min – võitja. Surnualas oli vist 2min. Korraldaja oli meie punktid nii jaganud, et koguaeg oli vastane silmnähtavuses.
Olude sunnil olin meie poole juht. Esimesed kaks punkti läbisime enamvähem üheaegselt vastasega, kolmandasse jõudsime mõni minut hiljem. Et vastast kinni hoida teel helikopteri platsile, saatsin kaks meie meest neile poolele teele ja neil õnnestuski neid kinni hoida. Aga tegin vea, et läksin vastast selja taha torkima, kuna nad nii ahvatlevalt seisid laskeulatuses.
Sellega kaotasime olulised sekundid ja nii me helikoperi platsile hilinesimegi. Püüdsime küll lõpu sekunditel neid välja ajada, aga jäime hiljaks – vastaste võit.
Järgmised kaks olid lipu lahingud, kus vastane võitis mõlemad lahingud päris edukalt – nad olid osavamad. Lipu lahingus tuli vastase staabist kollane lipp tuua oma staapi. Surnualas 5 min. Boonusena oli eraldi kohas must lipp ja vastastel sinine lipp, kui selle oma staapi tõid, siis surnualas vaid 1 min.
Viimased kaks olid kahe väikse maja kaitse/ründe lahingud, kus kaitsjatel 1 ja ründajatel 3 elu. Need olid eriti ägedad. Kui meie ründasime, sain seekord tänu heale sidele kordineerida ühe külje rünnakut ja edukalt maja vallutada – oli see alles adrelaks. Ka ründajad vallutasid meie maja edukalt.
Hea seltskond ja hea lahingpäev.
Pühapäev Sõjamäel:
Palju tänu Klubile Bloodbrothers, kes kutsusid vastugevusele:
Meid oli siis võrdselt 9 / 9, tore oli ka näha uusi mängijaid.
Meie siis kaitsesime maju ükshaaval ja Bloodbrothers vallutas. Kui saime pihta, taganesime järgmisesse majja. Välja võis kohe lasta, aga eelmisesse majja võis naasta peale 10 min. Väga hea stsenaarium.
Esimesed kaks maja vallutasid nad võrdlemisi kiiresti. Kolmandat maja õnnestus meil kauem hoida.
Vahepeal saime küll korraks eelmiseid maju tagasi võtta, aga seda vaid korraks. Üllatuse tegi Heiki pisike poeg, kes oskuslikult mitu meie ründajat maha sai – kingituseks kuulipakike.
Raske oli kordineeritud klubi rünnakule vastu hakata, hea töö Andres!
Poolte vahetus ja meie ründasime Klubi. Esimese halli maja ründamine polnud kerge, kui lõpuks vallutasime, siis selle hoidmine oli päris raske. Ikka ja jälle vallutasid vastased selle tagasi. Ja edasi me sealt ei saanudki. Piirasime küll erinevalt, aga Bloodbrothers on liiga tugev, et neid vallutada – müts maha- hea töö.
Väga sõbralik seltskond, nalja ja seiklusi täiega, palju tänu kõigile!!!
