2017-04-22 hooaja avamine Pahklas

[Margus]

Palju tänu suure korralduse eest!!!
Tundus olema väga palju mängijaid ja erinevaid keeli oli kuulda vähemalt viis: eesti, vene, läti, soome, inglise.

Arvasin, et kui jõuan kohale tund enne briifingut, kella 09-ks, siis parkla tühi ja aega küllaga. Aga kella üheksaks jõudnuna sain parklas tagumises nurgas viimase koha ja nii pikka  registreerimislaua järjekorda (albumis pildid nr 8-10) pole ma veel näinud.
Aga õnneks jõudsime pojaga kohapeal hommikusöögi ja kohvitamisega ning ettevalmistusega  täpselt valmis ja olime kella 10:00-ks briifingu kohas.
___________________________________________________________________________

KORRALDUS:

Tavaline mängija tuleb mängule, naudib mängu ära ja ta ei pane võib-olla tähelegi kui palju on korraldaja selleks mängija heaoluks teinud. Huvitav oleks teada, kui palju tunde/päevi kulub korraldusel selleks, et see kõik valmis teha. Kujutan ette, et kirjavahetuseks/vastusteks kulus väga palju aega.

Iga väiksemgi asi sellest allolevast nimekirjast vajab eraldi tegevust ja aega, mõelge sellele…

Toon välja mõned asjad, mida märkasin mahukast korraldusest:
parklas juhendaja kes suunas autosid; varikatusega ja generaatoriga varustatud registreerimiskohast sai relvale selgelt loetava oma numbri, värvilise kaardi mängu infoga ja embleemi; lasketiir märklaudade ja relva laskekiiruse mõõtmiseks; briifingul oli loos ja jagati kingitusi, eraldi eesti ja vene keelne briifing, palju helkurvestides kohtunikke ja fotograafe;  surnualas kell, küpsised, palju vett, siirup, prügikott; osapoolel oli üldjuht, kes jagas korraldusi soovijatele.
Lisaks olid kohal Militaarseiklus/Relvad.ee katusealuse ja pinkidega pood/kohvik tee/kohvi, supi ja toidupakkidega (albumis pildid nr ( 1-3 ) ja  X-Force kauplus.
___________________________________________________________________________


Normannide (sinise teibiga) osapoolelt osalejana:
Surnuala oli mugavalt lähedal meie staabile. Hea oli, et meie osapoolele lisaks ülemjuhatajale võtsid meie juhtimise enda peale Harald ja Jay. Harald sai isegi medali hea juhtimise korralduse eest, medal on näha ka albumis viimasel pildil.
Osapooli oli kolm, meie siniste lintidega, Konstantinoopol kollaste lintidega, kolmas osapool kes segas kõiki olid märgistuseta.

Esimese üllatuskontakti saimegi kolmandalt osapoolelt, aga õnneks kamandas Jay meid õigesti tegutsema ja purustasime vastase ägedas valli lahingus, albumis pildid nr 43 ja 44.
 
Metsa alust luuret ja lahinguid sai küllaga.

Meie baasi rünnati ka ägedalt, ega ära ei vallutatud, siis kui seal olin, aga mis enne ja pärast ei tea...
Ravimine oli huvitavalt realistlikult välja mõeldud, juhtusin ka üht ravimist pealt nägema ja sain ka pildile, albumis pilt nr 59.

Lõpu massi rünnak vastase baasile oli äge, mis sisaldas emotsionaalset starti, lahedat rännakut, üle lageda massirünnet liivakottidega kaitserajatisele, tiheda metsa puhastamist ja luuret ja vastase baasi vallutamine meie suure armeega – see oli äge elamus, igale poole kuhu vaatasin, olid kõikjal meie võitlejad.
Ilus suur võit, elagu Normannid!!!

Mul jäi mulje, et vastaseid oli lõpulahinguks vähem järgi jäänud.

Parklasse jõudsime kell 16:57. Parkla oli selleks ajaks palju hõredam.
Autasustamine, muljetamine rõõmsas seltskonnas ja koju…
___________________________________________________________________________

Ilm oli väga muutlik selliselt, et vahepeal oli hetki kus mahtus ühte minutisse nii sooja päikest, rahe ja lund, kõik vaheldus kiiresti.


Hea võimas lahingpäev heas seltskonnas ja huvitava koostööga.

Palju tänu kõigile!!!

[mets]

Kolmas osapool siiski vallutas siniste baasi ja jättis sinna ka oma märgi seinale.

[AndrusK]

Heh, valli tagune oli tegelikult meie surnute kogunemiskoht, kuhu meie kolmas osapool pidi suunduma, kui meid algsest kolmest varitsuspunktist oli välja löödud. Saatuse tahtel osutus see punkt tiheda liiklusega olevaks:-)

Üldiselt aga - muljed väga head. Rahvast mõnusalt palju, mõttetut trampimist ei olnud, kontakti ei pidanud mööda metsa taga otsima ja ilm oli ka täitsa ok, lubas tegelikult hullemat. Väga sobis see, et relvad.ee oli seal oma letiga püsti, sai kodus kadunuksjäänud kiirlaadijale kiiresti ja  soodsalt asenduse.

Relvadest pidasid kõik lõpuni vastu, aga raadiojaama aku suri paari esimese tunniga. Oleks võinud kodus üle kontrollida, aga nüüd siis saab tast akuadapter. Probleeme oli hoppidega, mõlemad kuulipildijad lasid 0.3 kuulidega pisut üles, kuigi hop oli lõpuni maha keeratud. Kas oli r-hop ennast sisse töötanud või mingi muu teema, eks kui lahti võtab siis näeb. Minu AG3 DMR hop seevastu käitus väga naljakalt - kui talvel oli probleemiks see, et enne paari lasku ta ei tahtnud kuuli tõstma hakata, siis nüüd läksid esimesed lasud alati taevasse ja iga järgmine lasi madalama kaarega. Kasutusel on Maple Leaf kumm ja Maple Leaf nub - see nub on iseenesest päris jäik, võib-olla läks ta lastes ja soenedes järjest pehmemaks, ei tea. Igal juhul, proovilaskmistel sellist jama ei olnud märgata.

Kuna meie osapoolel märgistust ei olnud, siis oli segadust mõnevõrra. Ründasime üsna mängu alguses siniste baasi ja vallutasime selle üsna vähese vaevaga, kuna seda ei kaitsnud eriti keegi. Joonistasime oma märgi seinale ja hängisime seal, kuni  sinna jalutas ligi kamp siniseid surnuaiast, kes ka asjast väga aru ei saanud, aga lõpuks lasid meist enamuse maha. Mina kuuli ei saanud, niisiis mõtlesin, et võiks ma oma elu kallilt müüa. Võtsin mp7 ja lasin siniste massi neli kolmelasulist valangut. Mitte ükski kuul ei läinud pihta :-) Sinistest ka keegi ei liigutanud, niisiis lihtsalt taandusime sealt koos surnutega ja läksime järgmiseks missiooniks valmistuma. Sinised nagu jälitasid, aga kui me metsa vahele kadusime, siis keegi järgi ei tulnud. Mental note - mp7 ringi programmeerida nii, et üksiklasu asemel tuleks kolmene valang ja päris valang oleks pidev.

Eks selliseid naljakaid olukordi oli veel. Kuna meil kindlat surnuaeda ei olnud, siis määrati enne rünnakut, et kuhu pärast koguneme ja alati juhtus nii, et meiega jalutas kaasa ka paar vastase surnut, kes pidasid meid omadeks ja arvasid, et me läheme nende surnuaeda. Nad sai siis viisakalt minema saadetud. Üldiselt, äge päev oli.

[Metsavend]

Vahemaad ei olnud ka väga pikad ja sai üsna ruttu kontakti. Ilm oli väga heitlik aga väga mõnus, kindad jäid koju aga adrenaliin hoidis käpad soojas.

Häid hetki oli palju aga päeva meelde jäävam hetk oli kui jäime ühe vist Pärnu kutiga vastase baasi ja punkri vahele metsa kahekesi, olime sinine osapool, vastaseid seal ikka liikus. Tegime neile paar varitsust, valang peale ja panime jooksu, keegi meile järgi ei tulnud. Kuulsin sidest, et hakkas viimane rünnak vastase baasile ja eemal oli kuulda palju valanguid ja pauke, tõenäoliselt siis meie omade punkri rünnak. Seejärel kõva häälega keegi käsutas massi vasakule metsa läbi kammima, kuulasime kuidas kogu mets raksus ja palju rahvast on tulemas meie poole ja jälle jooksime kuna ei teadnud kas on sinised või kollased, kuni viskasime okste hunniku taha pikali ja ootasime oma lõppu, nägin mitut tulemas aga paelasid ei märganud ja hetk enne päästikule vajutamist hüüti, et sinised. Kui lasknud oleks siis nende kümnete relvade kuulirahe alla poleks tahtnud jääda. Küll siis oli hea pääsemise tunne, nagu filmis :)

Mina jäin mänguga väga rahule ja sõpradelt kuulsin sama, tänud mängu ja hea korralduse eest!

[kasepac]

See oli mu esimeseks mänguks airsoftis ning jah mind oldi juba hoiatatud et see pole nagu iga teine nädalavahetuse mäng vaid pigem massile suunatud.
Muljed olid lahedad, kuna ajateenistusest on oma aeg möödas siis sealt tulid ka mõned mõnusad flashbackid kuusikute ja männikute vahel ragistades..

Tehnika alt ei vedanud, aga taktika vahest küll - mängu viimasel kolmandikul hakkasime suruma oma "pooljaoga" vastaste lähima punkti juurest veel rohkem peale, liikudes keset aasa (kus punkt oli) metsa poole ning 20m enne metsani jõudmist kuulsime võõrkeelset hüüet, pärast mida meie pihta tuli avati. Oi kui kiirelt olime murust madalamad kuid siiski see ei aidanud sest 5 sekundiga olime kõik lännu. Pimedast metsast lendas rahe näkku, vastast ei olnud näha.

Sai ka mängu alguse poole esimese eluga vähe taktikalisemalt mängitud, kus puhastasime tee oma baasist kuni punkrini ning katsime selle kõrval olevat punkti. Peale seda jätkasime selle kaitsmist üsna pikalt. See positsioon oli väga kriitiline, sest kui vastane oleks punkri ära võtnud, oleksid sinised pidanud taanduma 100m tagasi ja punkti ära andma sest kõrval oli lage plats ja mets tihe ning pime. Üsna pea olid kõik omad (sinised) surnud ning alles olime 3-5kesi oma meeskonna ja Haraldiga. Viimane tegi oma masinaga lageraiet, sest vastane oli roomates mõnekümne meetri kaugel aga võsastik oli liiga tihe et neid näha. Hea hetk oli seal see, kui vastane oli teisele poole punkrit jõudnud(meie teadmata) ning oma mehe poolt kuuli sai. Seal positsioonil tuli mul ka esimene tabamus vastase pihta ning lõpuks olimegi 3kesi surunud vastase taganema ning meie mehed jõudsid ka respawnist tagasi.

Aga natukene ka konstruktiivset kriitikat. Vead mis järjest nägin/kogesin: sinine teip sai otsa/kadus ära? Meil jäid paar venda ilma teibita, kuid neile öeldi et ka ilma teibita on sinised. Hiljem kuulsin et on ka kolmas osapool, ilma värvita? Sellest polnud alguses juttu. Paneks teibi kohe peale regamist külge* (sinine oli minu arvates liiga tumeda tooniga)

Briifing liiga pinnapealne. Kindlasti ma ei olnud ainus kes sellel platsil esimest korda mängis, seega oleks võinud ka mõne kaardi lahti visata ja natuke näidata kus-mis on, kus hetkel asume ning meie respawnid ning punktid mida vallutada, hooned või kust jookseb mängu piir. Õnneks oli meil natukenegi orientatsiooni ning kaarditaju et kambapeale pilt kokku panna ja avastama hakata :) Samuti polnud teada nägu/nimepidi oma komandöri, kes siis omakorda oleks* võinud suunata mehi rindele. Kõigil saatjat pole, võiks hakkama saada ka ilma.

Siis gamestart - seda polnudki. Üks hetk kui olime enamvähem kõik oma baasis koos, siis hakati laiali valguma. Mõned meeskonnad juba vaikselt jalutasid minema kui me veel ootasime omasid briifingult.

Ja lõpetuseks siis, millal mäng läbi saab. Selle peaks paika panema briifingul või vahetult enne mängu algust. Ma saan aru et algus lükkus edasi, aga siiski peaks kiirelt vajalikud  muudatused tegema et saaks enamvähem kella paika millal näiteks tagasi baasis olla ja viimane rünnak teha vms. Õnneks olin lõpus samal rindel kuhu see suurem mass liikus, seega sain kammida koos 50 mehega metsa. Aga peale mängu lõppu kuulsin et madin olevat edasi käinud igal pool mujal ja siniste baasist jalutas ikka hulk mehi pikka aega peale lõppu parkla poole. Üleüldiselt korraldajad - tehke rohkem häält

See siis kogemus minu poolt, rohkem hetkel meelde ei tulnud. Ala oli päris hästi kooskõlas inimeste arvuga. Sai natuke jalutada, turvaline tsoon ja lahing olid alati eristatavad ja kuidagi väga hästi enesest mõistetavad.
Üritus oli ikka vägev ja erinevaid rahvusi oli palju. Kas kuskilt ka videomaterjali leiab?

[SanderE]

Tegemist oli minu esimese hooaja avamise mänguga. Üldiselt asja kokku võttes võib jääda rahule. Registreerimisjärjekorras seistes sai juttu räägitud lätlastega, kes olid Eestis esimest korda airsofti mängul. Sai nendega isegi riigilipu patchid vahetatud.

Mängitud sai Konstantinoopoli poolel. Kuna sellel poolel oli valdavas enamuses vene keele kõnelejad, siis oli mul, kui antud keelt mitte mõistval inimesel, seal väga raske asjast sotti saada. Küll aga sai paariga eesti keeles + käte-jalgadega räägitud küll, nii et kudos neile selle eest!

Kuna meie poole raadioside kanalid olid millegipärast pidevalt staatilist täis, siis mindi üle teistele kanalitele. Sellest sain teada ca poolteist kuni kaks tundi hiljem, kui mulle öeldi, et koliti üle. Tore, täielik infosulg :) Aga eetrist tuli nii või naa ainult võõrkeelset teksti, seega oli minu jaoks see pool suht null.

Kontakti leidmisega probleeme ei olnud. Ükskõik, kust poolt üritasid, ikka sinine vastas. Lõpupoole, kui Normannid juba päris Konstantinoopoli baasi all olid, sai proovitud ka neile selja taha saada ning siis üllatada, kuid tulutult. Normannidel olid inimesed hästi ära paigutatud ning organiseeritud ja ilmselt see saigi Konstantinoopolile saatuslikuks.

Kellegil Normannide poolel oli päris hea snaiper, sain suht ootamatult pihta selliselt kauguselt, kus ma poleks seda oodanud :)

[Margus]

Kopisin vene foorumist natuke numbreid:

Osales +/- 570 mängijat, nendest 280 Konstantinoopoli; 260 Normannide ja 30 kolmandad.
Ilusad suured numbrid ja see ju uus rekord.

[Obi-San]

Ja tulemusest siis nii palju et Konstantinoopol sai 230 punkti ja Normannid 560 punkti kokku.

[kollsnaiper]

Kõik oli super, kui välja arvata IGA suurürituse mustad lambad, need teie, kes otsustasite taaskord mitte tunnistada oma pihtasaamisi. Mõnele sai karistuseks meelega vastu nina snaiperdatud, paras.

[PsyMarko]

Päris hea mass oli kohal.
Kui aus olla oli üle pika aja jälle hea metsas ennast väsitada. Korraldus oli veidi arusaamatu ja põhi punktid on eelnevate härraste poolt välja toodud.
Mõnel kohal oli päris kõva käputäis kaaslastega koralikke masse tagasi hoida. Kahju on 500-st kuulist mis sai ühele meedikule valatud, kes oli nii tegija, et suutis samal ajal oma kaaslase juppidest kokku lappida ja ka ennast ravida. Loomulikult ei saa ilma kohta midai halba öelda, kõik Eesti aastaajad oli vist terve lahingu vältel esindatud.
Muidu tundus korraldajate tiim viisakas ja abivalmis.

[speedy gonzales]

Mäng ise oli väga korralik, korraldajatele suured tänud.
Suvalist ringi kondamist oli minimaalselt, ala oli väga huvitav (just tiheda metsa tõttu), oli huvitav medicu roll jne.

See medic, kellest jutt võisin olla mina, kohe selgitan.
Esimese elu surin teammatei tõstes - üks tabamus, läksime mõlemad käsi püsti minema.
Surnuaias tuli jutuks mu surm ja mind hakati ümber veenma, et tegelikult medicut ega ka haavatut ei saa tappa healimise ajal - a'la kannata kaua jaksad, aga 2min möödudes(ja pihta saades) oled surnud.

Sellise teadmisega läksin ma lahingusse tagasi ja ühe kontakti ajal roomasingi jälle haavatut ravima.
(Olgu siin öeldud, et mängisin muidu kiivriga ja kiivri küljes oli action kaamera, enne lahingusse minekut võtsin kiivri peast, sest kaamera sai tühjaks ja lihtsalt segas.)
Roomates haavatu juurde saime mõlemad korraliku rahe kaela, ma siinkohal ei liialda, kui ütlen, et sain umbes 15 tabamust 30 sekundi jooksul otse pealakke. :D
Kuskil 10 sekundi pealt tõstsin käe, et tuleks arst, 30 sekundi pealt jalutasime juba mõlemad surnuaeda.

Ka selle mängijaga jäime vaidlema, et kuidas ikkagi õige on.
Otsutasime GMide juurde minna ja rääkisime sotid selgeks, tegelikult ei olnud kummalgi õigus. :D
Peale seda olid reeglid juba paigas ja mäng võis jätkuda.
Andke kõik andeks, kelle tundeid ma riivasin sellle vembuga, saate vähemalt elada teadmisega, et mul siiani peas korralikud künkad kuulidest. :D

Mingi snaiper suutis ka mängu lõpul üle lagendiku (see mis seal liivakottide juures oli) lasta otse relva gripi, kui hooletult seal ees suitsu tegime meeskonnaga.