Indrek, eelmise (15 veebr) lahingu saunakal mainisid oma soovi teha järgmine lahing ja kaasata sõjatehnikat ja see kõik nüüd õnnestus Sul – hea töö ning lisaks üllatus (maja kaitsel-sellest allpool).
Kujutan ette, et ega see eeltöö kerge polnud.
Nüüdsel saunakal mainisid oma soovi järgmise lahingu osas, mis oleks midagi väga enneolematut vist. Ma üritasin viimase Raku Järve lahingusse kaasata vanemat kaatrit, mis oleks rannaäärseid üksusi valangutega kiusanud, aga mul see ei õnnestunud. Väga loodan, et Sul see mõte õnnestub ja leiad tuulevaiksema lahe, kus see Sinu variant ellu viia – soovin edu! Elu on näidanud, et kõige tugevamad tuuled puhuvad suvel lõunast ja edelast, ehk sobiks Sinu antud kaardil 44/97 ruudus Tõrvaninas, seal omapärane lahesopp mingi madalikuga?
ÖÖLAHING REEDE ÕHTUST:
Meie (mandri üksuse) osapool koosnes umbes 20 vene ja 15 eesti airsofterist. Eesmärk oli jõuda eesti üksusel ruudus 49/91 ühe teeristini ja vene üksusel paralleelselt teise teeristini.
Iga tiimi peale meedik viie sidemega, surnuala parklas (umbes 1km), ooteaeg 10 min.
Jõudsime hämaras lageda männimetsa all varitsuseni ja algas lahing. Vastane kasutas suitsu, mis tuulevaikse ilmaga liikus aeglaselt meie poole. Ja vastane kasutas seda oskuslikult ja piiras meid eest ja külgedelt. Vahepeal oli nagu õudusfilmis, kus hämaras udu sees liikuvad kogud aina lähenevad.
Me ei pidanud kaua vastu ja anti korraldus taganeda. Taganemine oli ka huvitav omade kaitsva tule all. Peale pausi hiilisime vastase alale, aga enam ei kohanud kedagi. Lahing lõppes peale keskööd, jaguneti telkidesse ja lõkke äärde, tuttu umbes kella 3 paiku.
LAUPÄEVA PIKK LAHINGPÄEV:
Äratus pasuna hüüdega kell 7, rahulikult kohvi ja hommikustamine ja lahingusse.
Eesmärk oli hõivata vajalik ristmik, siis sai sellest meie surnuala, milles 10 min, ilma meedikuta – kui ikka õigesti mäletan.
Seekord oli meil ringkaitses puhates looduse nautimine ja muljetamine ning kuulsime vaid kuidas teised üksused lahinguid pidasid. Pärast selgus, et olime vist vale ristmiku hõivanud :))).
Õnneks saime järgneva põnevama ülesande – linnakusse rünnata.
Hargnesime väiksemateks tiimideks ja asusime lähenema linnakule. Ja siis kostis „See“ üllatus, kui „See“ üle metsa röökima pistis, käis mõnus judin läbi ja mina ütlesin, et pistame punuma, siis õnneks teine airsofter arvas teisiti ja nii me edasi suundusime vastase poole.
Lahe oli vastasele selja taha hiilida ja üllatada maasturi juures airsofterit, keda olen juba ammu igatsenud maha saada…, aga tema lohutuseks sai ka tema mind hiljem maha.
Pärast selgus, et maastur oli olnud piiriks, seega tulime siis vist liiga suure ringiga vastasele selja taha, vabandan!
Veel mõned rünnakud, aga lõunapausiks ei suutnud me vastast vallutada.
Lõunapausi ajal külastasime huvitavat Sõjamuuseumi.
Enne lõunane lahing oli meie teise osapoole üksusel nii kurnav, et nad jäid laagrisse puhkama. Ülejäänutega läksime siis enesekindlalt Hiiumaa üksust linnakust välja lööma.
LINNAKU LAHING:
Eesmärk oli majad puhastada ükshaaval, surnuala lähedal, milles 5 min, majadest polnud mõtet eemalduda kaugemale kui 200m.
Juba esimeses majas oli tunda tugevat vastupanu ja putka vallutamine/loovutamine/vallutamine polnud kerge. Väga vaevaliselt nihkus rindejoon vastaste kahekordse peamaja poole.
Pisikese maastikupõlengu kustutamine tõi mõlemad osapooled kokku ja sai siis vastased oma varustusega ka korra üle vaadata.
Jätkus kahekordse maja piiramine.
Kuna kella 6 suunalt polnud võimalik majale ligi pääseda lageda ala pärast (ja muidugi ka vastase tugevuse pärast), siis hakkasime piirama. Kella 3 ja 9 suunalt oli samuti lage, ainuke võimalus kella 12 pealt, kus natsa rohkem võsa. Sealt said vähesed majani, aga mitte majja.
Vahepeal sai siis kuulata enda kõrval „Selle“ röökimist, õhk ja maa vibreerisid – võimsaim elmus, mida olen kogenud. Kahjuks ei nõrgestanud aga see vastase moraali ja majani oli raske saada.
Kostus sides isegi küsimus, mida teha. Mul oli idee, aga ei julgenud seda välja pakkuda. Idee oli selline: kella 3, 6 ja 9 suunalt jääksid üksikud laskjad vastase tähelepanu endal hoidma, kella 11 ja 1 suunalt (kuna seal oli lagedam) kataksid üksikud laskjad II-korruse aknaid ja kõik ülejäänud tormates/lastes I-korruse akendesse jõuaksid majani.
Arvan, et see oleks olnud tulemuslikum kui meie alistumine.
Aga jah, et mitte lahinguta alistuda, tegin viimase elu rünnakuks Bjorni järel, jõudsin isegi majani, vastupanu I-korruse akendest ei tulnud, aga mu tappis meie granaat, mis mu seljataga lõhkes.
Elud said otsa ja vastane oli liiga tugev – sügav kummardus!
Väike vestlus sõjamasinate juures ja baasi tagasi.
Laagris saime korraldajalt maitsvat suppi ja magustoitu.
SAUN JA TANTS:
Seekord oli siis saunakompleks suurem koos basseiniga ja seltskond mahtus ilusti ära. Tantsida omade keskel oli ka mõnusam ja turvalisem.
Peale pikka tantsu oli super hea sviidi mullikas lõõgastuda.
Magama kell …, ah kes seda enam mäletab, aga päike oli juba väljas…
Kõik läks super hästi, väga hea pikk väljasõit, millegi üle mul nuriseda pole.
Palju tänu korraldusmeeskonnale (k.a. Marek ja Harald) ja kõigile osalejatele!!!
Pole välistatud Hiiumaa üksuse vallutusretk mandrile…..............
