Täna toimus lahing Männiku viimasel polügonil, kus ma pold olnudki. Maastik on seal laugem, künkaid, nõgusid ja auke jätkub, ka üks majake ja varemed.
Lahinguid oli palju, mitu lipu lahingut kus elusid palju, surmatsoonis 3 min. Ja toimus ka maja vallutamise lahingud kus kõigil elusid üks (kaitsjatel) või kaks (ründajatel).
Kõige põnevam oligi maja rünnak, kus lõpuks õnnestus seina äärde saada ja siis püstoliga edasi tegutseda. Sain oma püstolile ka esimesed ohvrid kirja, olen püstoli üldiselt vähe kasutanud.
Võimas oli ka kindlustuse (vall varemega) kaitse, kus vastane algul nõelas eemalt erinevatelt külgedelt ja siis tulid vallutasid meid tormijooksuga.
Ei kohanud ühtki eesti mängijat.
Sõdalased olid väga ausad, mitte ühtegi probleemi.
Hea tunne on kui paljud mängijad ja ka organisaatorid tunnevad ning nimetavad juba nime pidi, see on selline mõnus ühtekuuluvuse tunne, mida sõnadega on raske kirjeldada…
Ilm oli ilus päikseline, võimsad emotsioonid vägevatest lahingutest, kenad rõõmsad neiud, mida enamat osata tahta lahedast laupäevasest lahingust.
Lahe oli maskeeringus snaiper, sain ka pildile.
Fotod fotodes.
