Author Topic: 10 mai Männiku viimasel polügonil  (Read 1928 times)

Offline Margus

  • Tavakasutaja
  • Posts: 2376
    • View Profile
10 mai Männiku viimasel polügonil
« on: May 11, 2014, 23:05:55 »
Seekord toimus lahing Männiku viimasel polügonil, umbes 20 sõdalast. Ilmselt sellepärast nii vähe sõdalasi, et eelmine päev oli võidupüha ja kuulutus pandi välja alles päev varem.

Alguses jagas korraldaja soovijatele uued punased rätid, tänan.

Esimene lahing oli väikse punase maja vallutamine (fotodes punasest tellisest maja).
Ühed kaitsesid ja teised ründasid. Ründajatel õnnestus maja vallutada, kõige ägedam oli maja seina juurde jõuda ees oleva väiksema maja tagant  ja siis püstoliga sisse tungida.

Järgnevad olid lipu lahingud, kus surmatsoonis 3 min.
Esimeses tuli vastase lipp ära võtta ja sellega plehku panna ja järgnevas tuli oma lipp vastase mäel püstitada. Mõlemas olid väga põnevad rünnakud ja kaitselahingud. Kui tavaliselt pole mul õnnestunud lipule eriti lähedale jõuda, siis seekord, esimest korda õnnestus lipp vallutada (eks te naerge, sõdalasi oli tõesti vähe) ja ise seda kanda ja lipul lehvis lemmik lühend SEAL.

Viimane oli jälle väikse maja lahing, kus seekord olin maja kaitses. Alustasin sellega, et peitsin end kaitstavast ees oleva väiksema maja kõrval olevas väikses augus. Tavaliselt on seda maja kõige parem rünnata just selle eesoleva maja tagant. 
Ja nii ka kaks vastast tulidki rahulikult minu suunas maja poole. Nad teadsid, et selle eesoleva maja taha on neil turvaline tulla.  Vastased oli juba päris lähedal, ma imestasin, et kuidas nad mind ei näe, minu kiiver ja nägu koos sihtiva automaadiga oli ju täielikult neile näha (olen tänulik oma maskeeruvale varustusele), aga nad tulid rahulikult minu poole. 
Mul adre täiega möllas ja raske oli end tagasi hoida, aga suutsin kannatada ja nad lasta umbes 10 m kaugusele ja siis neid mõlemaid üllatada. Kõrval olev kohtunik veel ütles neile, et pole mõtet midagi nii naglalt  tulla.
Sellega reetsin oma asukoha ja hakati piirama, vaevu õnnestus majja taganeda, kus aga tegin vist ebaausat mängu, vähemalt kohtunik viisakalt ütles nii.
 Nimelt tuli tihe kuulivalang vastu kiviseina ja vineeri, mis eriti valjusti plõgises. Ja mina tõesti ei tundnud ega kuulnud, et kuulid oleks mu käe varrukat tabanud. Aga ju oli kohtunikul õigus.
Müts maha kohtuniku ees!
Teised vähemalt olid väga ausad sõdalased.

Seekord oli kaks juhtumit, kus mu päästis kaassõdalase valvas silm, nimelt ei märganud ma, et seljatagant läheneb vastane. See on  mõnus tunne kui pääsed tänu kaasvõitlejale napilt vastase varitsusest ja siis õnnestub veel vastane napilt maha võtta. Adre laes.

Oli väga lahe seltskond ja põnev, minu 30-s lahing.
« Last Edit: May 11, 2014, 23:37:03 by Margus »