Isegi võtsin korra oma mehe maha, kes oli täis NATO vormis (olin Karistava Sõrme poolel) ja eristuseks oli ainult must müts (mida alles hiljem tähele panin). Samas nihukene vorm oli lubatud ainult rentnikele. Mis seal ikka, organiseerisin meediku (õnneks lähedalt) kohale ja sai mängu jätkata. Mainisin talle, miks laskmis-valik sai tehtud ja samas ka n.ö vabandasime üksteise ees. Tsiviliseeritult ja puha. Tegime veel kõrvuti hea pealetungi.
Üritus oli väga hea! Oli ka hea jälle töötava varustusega mängus osaleda (Teslal läksid hammakad pärast teist lasku). Mängu algul sai koos rühmajuhiga ja väikese grupiga peagrupist veidi tahapoole jääda ja kuskil 30-40 minutit ühtegi kontakti ei saanud. Põhigrupp langes kiiresti ja jäime viiekesi ühele poole lagendiku kaitsesse. Kuna oli päris vaikseks jäänud, otsustasime rühmajuhiga koos küljepealt võsastikust vastast tiivata. Aga kui jõudsime 5 meetrit võsa sisse nägime vilksamisi vastast ja pärast minutilist passimist saabus ka teine ja sai esimese kontatki, kus jäin üksinda, aga vastased sain maha.
Läksin siis tagasi ja liikusime neljakesi üle lagendiku ja oja kuskile lennujaama lähedale. Seal saime kohe kontakti soomlastega. Võtsime ühe maha ja liikusime eemale. Vastase tuli koguaeg peal. Ja siis järsku hakkasid teeotsas soomlased metsa liikuma. Algul 2. Siis 3. Siis 2 jne. Kokku läks ca 15 soomlast. Aga meile nad enam järgi ei tulnud. Eks arvasid, et meid rohkem. Liikusime ise neile siis järgi, kuid algul väikese ringiga. Neid enam uuesti kordagi ei näinud. Kuid siis kostus metsas raginat ja hakkasime ahelas peale liikuma. Nägin vastast (2) ja jäin lihtsalt vormi kontrollima kui järsku avas tule. Võtsin esimese maha ja teine tabas siis veidi hiljem mind. Vorm tundus olevat, mitte CSTO ja NATO. Karjusin siis teistele, et küsiks osapoolt. Ja oh imet, omad mehed võtsid maha. Siit ka esimene surm. Hiljem siiski mõtlesin, et sellest teavitamine surnuna polnud vast kõige õigem tegu. Aga see selleks.
Vahepeal tulid mõned kiired killid ja 2 kiiret surma. Otsustasime linnaku vasakut külge ründeks proovida. Seal sai madinat NATO-ga, kes olukorrale jäi alla, kuid kohe alustasid ka uut rünnakut. Jäime siis kaitsepositsioonile tee äärde ja hiljem kuulen seljataga metsas sahinat. Kiire pööre ja ja ca viiene valang. Sain vastase maha. Tuli välja ja rääkis, et oli juba 10 minutit varitsenud ja oma hetke oodanud. Aga tegi ka valugrimasse. Küsis ka mu FPS-i aga sõbralikult, mitte süüdistavalt ja vastasin, et ca 120-125 ta on. Distantsi poolest ei olnud ka probleemi, et valangut lasin. Aga ise jäin siis mõtlema, et sai just hammakad vahetatud ja kas tõesti see tõttu võib FPS suurem olla.
Hiljem siis sai linnakus liikuda mäealusesse majja, mis oli muidugi kott pime kuni teisel pool mäge asuvate usteni. Jäime sinna varitsema, kuna väljas oli sahinat kuulda ja mingi hetk küsiti väljast, et kes sees on. Kiired "allahu agbar"-d ja vastuseks sama, tulid nad sisse ning 15 sekundi pärast lasi üks püstoliga kõik maha :D Siiani on nihukesed küsimused ja vastused olnud kõik õiged aga vot nüüd tuleb kogemust arvestada ja nihukesi avaldusi mängu aeg mitte usaldada.
Mäng lõppes jah kurvalt. Loodan, et too meesterahvas saab ka siiski tulevikus oma lemmikhobiga tegeleda ja seda uuesti nautida. Kiiret paranemist talle.
Kiidusõnad ka korraldajatele, kes antud olukorras tegutsesid väga kiiresti ja osavalt.
