Kuna aastate jooksul esmakordselt 1. Mai mängul külalise rollis, siis saan ka tagasisidet anda.
1. Asukoht.
Nursi on paljudele juba tuttav koht, kuid airsofti väärtust saab alati üle toonitada. Metsa, linnaku ja maastiku kooslus loob softiks ideaalse paiga. Kõik eelnev võimaldab tulevahetuse distantse reguleerida, ning "suure linna inimeste" parema tuleulatusega varustuse eelist saab veidi tasakaalustada. See teeb Nursist võimalusterohke mängukoha.
Kommentaar-
Paraku ei olnud seekord kogu ala kasutuses, kuid õnneks võimaldas see kild territooriumist kontsentreeritud lahingud ja suhteliselt lühikesi respawni-kõmpimisi.
2. Mängu korraldus.
Korralik briif, lihtne ülesehitus, lihtsad reeglid. Pidevad lahingud aga samas palju manööverdamisruumi.
Mäng nägi lühidalt välja selline- Sinised vs Oranzhid. Siniste ülesandeks oli rünnata ala peale paigutatud 4 lippu, iga lipu juures haarata võti, minna linnakusse, otsida üles võtmele vastav kast ja sealt leida järgmise lipu/võtme asukoht. (Ründa lippu- leia võti- mine linnakusse ja leia kast- ava kast ja võta inf järgmise lipu kohta ja alusta protsessi algusest). Igas kastis asus ka fragment koodist, mis kokku viies andis lukukombinatsiooni suure kasti avamiseks.
Kaitsjatel 1 lisaelu iga punkti kaitses ja ründajail lõpmatu hulk elusid, respawniks kõik vallutatud punktid + oma esialgne respawn. Distants punktide vahel kuskil 200 meetri ringis.
Kommentaar-
Oranzhide ülesandeks oli Siniseid takistada. Kuna minu mäletamist mööda on VU pool olnud peaaegu alati kaitsjate rollis, siis on meeskonnad kujunenud pea alati sellisteks, et VU/kaitsjate poolel on rohkem selline rag-tag meeskond, mis koosneb paljudest softi avastajatest, ja ründajaiks on kaugemalt pärit ja tihtilugu rohkem organiseeritud ja karastunud softiveteranidest, siis on oskuste ja meeskonnatöö sissetöötamise erinevus loonud mängud, kus progress toppama ei jää ja kille saavad kõik.
Kahel hetkel jooksis korraldus veidikene rappa ja täpselt seal, kus informatsiooni puudus kaose lõi. Eelviimase punkti hõivamise järgne kogunemine ning linnaku vallutamise faasis ei olnud selgeks tehtud taassünnikohad/kogunemispunktid, mistõttu jäid surnud mängijad tihtilugu aktiivsesse tsooni grupiviisiliselt "chillima". Kuigi pühapäeva-softijana ei ole see mulle enesele eriti tundmatu pilt ja see otseselt mängu ei häirinud, siis ei vaja see ka pikemat kommentaari. Kild lihtsalt kõrva taha. Kui mängu korralduses või tegevuste jadas tekib võimalik udune ala (infot või järgmisi korraldusi puudutavates küsimustes), siis kogunevad inimesed sinna, kus kõige huvitavam.
3. Inimesed, mängijad
Täpset numbrit ei oska peast öelda, aga esimese briifi sees kõlas kuskilt, et tegemist oli u. 30 vs 30 mänguga, niisiis üldjoones selline tavaline 1. mai punt. Seekord tundus väljakul tavalisest enam softiga esmakordselt või siis väga vähe kokkupuutunud inimesi. Ka oli platsil päris palju väga noori (u. 15 eluaasta ringis). Nad järgisid reegleid igati eeskujulikult ja üks isikliku ohutuse intsident lahinguvabal hetkel välja arvata, sulandusid ka noorsõdurid ilusti softijate sekka.
Sel aastal oli õhkkond eriti sõbralik. Lahinguväljal oli vaid paar üksikut frustreerivat kommentaari. Nn "terminaatoreid" oli vähe ja isiklikult küsitavaid hetki ei kohanud. Inimesed olid üldjoones sõbralikud ja positiivselt meelestatud ning tundus, et tegevuse ja tegevusetuse ning progressi ja lootusetuse tasakaal oli nii hästi paigas, et pingeid ei olnud vähemalt oranzhide poolel tunda.
4. Ettepanekud
Oranzhide poolel oli kõik suhteliselt paigas. Aga kaitsjail on alati veidi vähem teha, niisiis peaksid siniste poolel võidelnud rohkem rääkima sellest, mida võiks muuta/parandada.
5. Isiklikud hetked ja kommentaarid
Kuna mäng avas võimaluse oma ülesannete piires suhteliselt vabalt tegutseda, siis otsustasime luua pisikese kolmeliikmelise grupi, eesmärgiks mängida "aktiivset kaitset". Teades Tallinnast pärit külaliste tugevust ja nende vaat-et religioosset usku tiibamisse, võtsime endile vastutuseks olla see väike pind silmas kõige enam võsastunud alades, kust kõige agaramad aktivistid eelistaksid peale tungida. "Varitse ja pidurda tiibajaid". Seetõttu olime tihti suurematest tulevahetustest eemal, partisanide rollis.
Esimese punkti kaitses oli meil "au" maitsta siniste kõrge taktisagedusega relvi ning üksteist kuusetihnikutest mõõta. Siinkohal tahaksin mainida üht hetke, mil sinised tabasid üht meie võitlejat, kes tihnikus joostes tabamust ei tundnud, kuid kes kuulis ühe kuuli teistsugust heli. Kui teil sinistel tekkis küsimus, kas mängija lahkus surnuna, siis seda ta ka tegi, kuigi veidi hilinenult.
Nagu ette ennustatult, siis tihnikus ragistati kuskil 40 minutit ning selle aja vältel nopiti meid ühekaupa välja ja eduka rünnaku tulemusena koristati meid sealt lõpuks ka ära. 30 minutit meid mõõdeti ja kui lõpuks plasti kündma hakati, siis midagi eepilist seal juhtuda ei saanudki.
Esimene lipp asus väikese kaevikusüsteemi keskel ja sinna jäi meid vist lõpuks oma 6 või 7 võitlejat. Normandia- laadset möllu oli seal tunda küll, koos kõigi elementidega. Snaiper, keda sai juhendatud, võitlejad täitsid 50/50 stiilis üksteise salvesid ja kille kogunes rohkesti, mõlemal poolel. Lõpuks sai siniste tiibav üksus piisavalt lähedale ja kaevikud puhastati minutite jooksul. Sealt edasi nägidki kõik sellised punktide kaitsmised analoogsed välja. Väikesed tulevahetused ja teineteise mõõtmised, mis lõppesid suurte ja edukate pealetungidega. Loomulikult saadetuna kaugelekajavate sajatuste ja inspireerivate üleskutsetega.
Teise lipu juures otsustasime kasutada sarnast taktikat ja meid kolme võis näha lipust läänes, mänguala piiri ääres, ühe künka taga.
Kolmanda lipu kaitses suutsime jõuda siniste respawnist naasvate mängijate tiivale, aga paraku tõrkus meil ühe kaasvõitleja relv, niiet seal ei saanud ühe toruga suurt midagi korda saata. Tänud siinkohal noortele aktivistidele, keda meiesugused arad ja vanad softijad kahurilihaks ja petteks siniste trajektoorile ette söötsid. Häbi ei tunne, kõik õpivad :D
Kolmanda lipu järel otsustasid korraldajad mängu ümber teha ning anda võimalus ka külalistel kaitselahinguid nautida, mistõttu mängu viimane faas (linnaku kaitsmine) korraldati pooltevahetusega ümber. Kaitsjail üks elu ja ründajail lõpmatu varu taassünde ca 150 m esimesest hoonest eemal. Kiitus idee genereerijaile ja kõigile mängijaile, sest info levis kiiresti, rollid vahetati veel nobedamini ümber ja mäng jätkus vaid 15 minutilise pausi järel.
Linnakus oli eepilisi hetki enam kui küll. Esimesest organiseerimata mass-pealetungist mõlemast tiivast kuni viimase hoone ründamisel teise korruse aknast agendi sissesokutamiseni.
Ahjaa, ilm oli ka ideaalne.
Tänud kohalolijaile ja kõigile külalistele.
-"Backstabsquad"
