Palavusega liigub mõte aeglasemalt ja mälestused ajust kirjapilti venisid...
Palju tänu korralduse eest!!!Kui mängib kogu ala, siis palju põnevam. Seni olin seal mänginud vaid väikeste alade kaupa.
Loodetavasti tehakse seal veel mänge kus kogu ala mängib.
Ala omanik on ka päris aktiivne, jälle oli uusi masinaid juurde tekkinud. Lahedad olid swat´i kirjades kaks bussi, millel mõlemal katusel laskepesa. Külgedel laskeavad. Sain need pildile ka.
Nüüd on sinna ehitise hoovi raskem tungida teed mööda.
Nagu ette hoiatati, tuligi seekord valvata ja patrullida rohkem kui võis laskmist oodata.
Aga vältimaks tühja passimist harjutasin hiilimist omadele ligi. Seekord oli täiesti tuulevaikne – nagu toas, metsaalune ja isegi rohumaa oli nii kuiv, et iga kuivem kõrs praksus jala all.
Hiilimisel proovisin kahte viisi talla maha panekul, järjekorras:
1) kand külg varvas
2) varvas külg kand.
Esimese puhul sai pikema sammu teha, aga kui pikalt ette sirutatud jalg tundis ohtliku oksa, siis oli tasakaalu raskem hoida ja jalga tagasi tõmmata. Selle pärast kasutasin rohkem teist varianti (varvas külg kand), sellega oli samm lühem, aga jõudsin kergemini jala tagasi võtta kui midagi kahtlast talla all. Ma ei tea kas keegi mõistis mida nüüd kirjutasin, aga mina vähemalt kasutasin ooteaega enda treenimiseks.
Hämaras patrullis oli päris kõhe, tumedast võsast võis kõike oodata.
Parima adrelaksu sain ainukeses kontaktis oma osapoole mängijaga:
Kui kaasmängija asus kontakti, siis hiilisin vasakult kaarega, lootes eriüksust üllatada küljelt. Aga nad kadusid ja nii ma hämaras hiilisin üksi metsa all kuni teine meie osapoole mängija avas ootamatult tule. Peale hämaruses roomamist ja tulevahetust tegime suu lahti ja selgus, et oma mees.
Kui senised 4 aastat olen minu suunas varitsusest tule avamisel kahjuks tardunud ja oodanud pihta saamist, siis nüüd viiendal aastal tänu venelaste trennile (palju tänu vene grupile!!!) ja enda häälestamisele olen suutnud mõni kord õpitut praktikas realiseerima, hüpates koheselt pikali. Ja see teeb hingele suurt rõõmu, et lõpuks ometi saad oma vähemalt ühest veast üle. See alati veel ei õnnestu, aga iga mänguga püüan end eelnevalt häälestada ja siis see on ka vahest õnnestunud.
Proovige ja te püsite lahingus kauem elus ja teete sellega oma lahingud palju põnevamaks.
Praktika on näidanud, et varitsusest avatud tulel ei pruugi alati esimesed kuulid pihta tulla, kas vale sihiku või muude takistuste (oksad, rohi) pärast. Ja kui suudad koheselt pikali viskuda, siis on päris suur lootus ellu jääda.
Järgmine etapp (mida alles vaja hakata harjutama) on tegutsemine pikali viskumise järel:
1) asukoha kiire muutmine: rullumine/roomamine;
2) vastutuli muudetud asukohast.
Seega saab iga mängija ise teha oma lahingud põnevamaks...
Peale minu eemaldumist paraleelkaeviku liinidesse pimedas võsas tehti meie osapoole missioon minu otsimiseks, raadiosaatja väsis mul ära-minu viga.
Kui väljusin kaevikust, siis nägin hämaruses liikumist ja sain varitsusest mõne meetri kauguselt omadele suusõnalise varitsuse teha, adre muidugi laes. Põnev oli...
Mängu juurde tagasi tulles, oli korraldus hea, mõlemal osapoolel head juhid, käsuliin korras, pidevad ülesanded, kõik OK!
Et vangla mänguks välja puhata lahkusin kell 00:30.
Mõned üksikud pildi jõudsin ka teha:
https://1drv.ms/f/s!Au_wTv7WhKqSijJxXW6Jl4uxjteGOli hea hilisõhtu heas seltskonnas!!!