Op. Blackbird @ Rutja 30-31MAY2014 tagasiside

[Bjorn]

Siia teemasse Op. Blackbird tagasiside.


Minu poolne tagaside. Olin REDFOR ehk metsas müttajate poolel (n.ö. Hardcore osapool).

Meie üksuse suurus: R õhtu 14, L hommik 15, L õhtu 13.

Laias laastus stsenaarium: peame leidma tundmatu tuleviku põlvkonna lennumasina Rutjalt ning sealjuures täitma erinevaid (kõrval) ülesandeid. Esialgu põhibaasi ei pidanud torkima, mida ka tegime.
Ülesanded olid erinevad, kuid meie jaoks kõik ründava iseloomuga. Vahepeal sai meeldivalt palju jalutada ka. Kuna lennurada oli üle 2km pikk, siis kilomeetreid ikka jaguneb. Alustasime põhjapoolt suure tee ääres kogunemiskohast. Jalgsi rännak mööda metsasid, tegime ajutise laagri, viskasime suurema kola maha ning edasi lahingvarustusega esimest ülesannet (sidemasti hävitamine lennuraja keskel) täitma. Selleks ajaks oli kell ca 0100h. Ehk siis esimesed 4km metsas kiirusega ca 1km/h. Mõistlik, mets oli raske, soine, tuulemurde täis jne. Tulevikus korraldajatele märkus, et rasketes tingimustes ongi selline kiirus reaalne. Peale sidemasti edukat hävitamist saime ülesandeks peilida välja lennuki asukoht, mis tuli välja, et on maandumisraja alguses, baasipoolses otsas. Sealjuures paar kontakti ning kell oligi juba 4 paiku öösel ehk. Otsustasime lõpetada tegevuse ning liikuda baasi, et mõned tunnid magada.

Laupäeva hommik algas 9 paiku, söök, asjade pakkimine ning liikumine uuesti operatsioonide piirkonda. Eesmärgiks oli rünnata konvoid, mis transportis ühte meiega liitunud võitlejat. Varitsus püsti ning ootele. Veidi aega hiljem astus vastane peaaegu omadele peale ning ei olnud valikut - avada tuli. Varitsuse tagumises otsas olnud mehed liigutasime kiiresti manöövriga vastasele küljepeale ning tulemus oli meile soosiv. Mõned meediku ravimised ning eemaldusime piirkonnast.

Järgmiseks saime "õhtutõrje kahurid" vms tegelased ning tegime lõunapausi, sest nälg hakkas ligi tikkuma. Peale seda läksime paigaldama kahureid lennuraja peale, kuid kohe olime kontaktis. Eemaldusime, läksime kokkulepitud VKP-sse ning alustasime tagant poolt uuesti. Kahurid maas ilma kontaktita ning saime viimase kompleks ülesande: ladudest hõivata kütuse element ning see toimetada lennuki juurde, et see hävitada kohaliku inseneri abiga. Kütuse elemendi saime kätte, kuid suurte kaotustega. Edasi uuesti reorg @ VKP ning viimast osa täitma. Lootsime vastasele mööda külge seljataha hiilida, aga tuli välja, et kogu vastase reserv oli just sinna pandud. Korralik kontakt, mille lõpuks jäid paar BLUFOR võitlejat seisma lennuki juurde. Ürituse lõpp.

Korralduslikust poolest REDFOR silme läbi:
Hea et olime eraldatud BLUFOR kogunemiskohast.
Mõistlik kaugus autode parkla ja ülesannete piirkonna vahel.
Esimeses osas lootsime rohkem patrulle teepeal näha, kuid sain aru et tehnika vedas alt.
Kiletatud kaart oli PRO, aga oleks võinud värviline olla. Hallilt kaardilt ei lugenud palju välja.
Sidekanali ette andmine ja teiste pealt kuulamise keelamine oli minu hinnangul hea valik.

Üldiselt etteheiteid ei ole. Üle pika aja üks korralik MILSIM vähemalt REDFOR silme läbi. Me muidugi lihtsaks enda elu ei teinud ning siinkohal respekt kõikidele REDFOR liikmetele. Kannatab luurele minna küll ning virinat oli minimaalselt arvestades trajektoori valikuid, mis me tegime. Täiustage varustust ning järgmine kord on nagu "lumme kusta". Hea demopäev neile kes mõtlevad SummerCamp Hardcore poolel mängida. 

Kaardipilt koos tähistega.


Punane trajektoor on esimese õhtu rännak ning kollase ringiga meie ajutise campi asukoht.
Roheliste ringidega on erinevate ülesannete asukohad.
Sinise ringiga on korraldaja poolt ette antud reorg asukoht, mida viimaste ülesannete sooritamisel kasutasime.
Oranž trajektoor on kütuse elemendi transportimine vastase baasi juurde ja rünnaku alustamine lennukile.

[Margus]

VÕIMAS SEIKLUS – palju tänu korraldajatele!!!

Sõdalased on ilmselt värskeõhu mürgitusega veel uimased. Nüüd saastases linnas hakkab mälu taastuma ja ilmuvad ka siia mälestused põnevast üritusest.

Õnneks on meie REDFOR´i juht juba põhjalikult kirjeldanud üritust, kirjeldan siis oma mälestusi.
SAABUMINE PÄRIS LENNUVÄLJALE
Saabusime kolmekesi mitu tundi enne algust vastase staapi ja sattusime juhuslikult selle sõjalennuki peale, mida järgneva päeva missioonil leidma pidime. Siis oli veel lennuk ratastel ja nägi päris hirmuäratav välja – korraldaja oli küllaga vaeva näinud. Õnneks suutsime suu kinni hoida ja mitte avaldada tiimi kaaslastele lennuki asukohta vaid ausa näoga kilomeetreid läbi otsida. Aga õnneks suunas meie Boss meie viiese tiimi just lennuki suunas teele. See oli siis eelviimasel missioonil.

RÄNNAK TÄISVARUSTUSES
Redfor jagunes kolmeks tiimiks, igal tiimil oma juht.
Kõige meeldejäävam oli jah see esimene rännak kogu varustusega, kus soisel alal tuulemurd – ronisime mitme meetri kõrgusele langenud puudele, millel ei saanud vahepeal püsti käia vaid tuli kogu varustusega laskuda käpuli ja palgil roomates sellele risti langenud puu alt läbi. Minul oli kergem –käed vabad, kogu varustus seljal ja õlal, aga mitmel oli varustus käes, neil oli päris raske seal roomata. Samuti tassisime vahetustega kogu tiimi (ca 15 sõdalast) peale umbes kolme 5 liitrist veekankut.
Kogu liikumine oli väga põnev, pidevalt laskusime madalale ja kuulasime ümbrust, info vahetus tiimi esi ja viimase liikme vahel, puhkepausid, kuni umbes 3 tunnise rännakuga olime vist läbinud umbes 6 km meie ajutisse laagrisse. Kogu öö oli piisavalt valge, ainult ühes lahingus kasutasime korraks ka lampe.

MISSIOONID:
Õnneks ei pidanud täisvarustuse missioonidel osalema (seljakott vahetusriiete, söögi ja  magamisvarustusega jäi laagrisse), sest see ligi 20 km 21h jooksul oleks olnud tõeline katsumus.
 Lahingud olid võrdlemisi lühikesed aga põnevad, rohkem oli luuret ja varitsusi.
Viimasel missioonil tegi liikumise põnevaks kütuse elemendiga kast, mis iga tugevama raputuse peale heliga märku andis oma plahvatusohtlikusest ja korraks ka tugevamat heli tegi. Kuulsin, et ASH oli selle valmistanud – tänud nutika lahenduse eest! Ja ASH-i nime kostus veelgi, kui ta oma kulaga meile kurja tegi – hea töö, vähemalt oli meile ka tugevat vastast.
    Lõpuks õnnestus see kast lennukile umbes 100 m kaugusele toimetada, aga vot lähemale enam vastase tulemüürist ei saanudki.
Püüdsin siis laskuda sügavamale metsa ja tihnikust luurata vastase selja taha. Kui olin mingi aeg hiilinud arvasin, et vaevalt siia tihnikusse vastane viitsib tulla ja siis kohe saingi valanguga pihta. Krsitofer oli end eriti hästi varjanud ja nii ta mu maha niitiski. Metsast langenuna väljudes nägin, et vastaseid oli veel küllaga varitsuses, et oleksin nagunii seal peagi langenud.

Lahing lõppes sellega, et meie viimane Redfor jõudis lennuki lähedale umbes 15m kaugusele, sattudes piirava tule alla ja langes. Blufor sai lennuki kaitsmisega ilusti hakkama.
ELAGU VÕITJAD!!!
Peale lahingut sai tasuta maitsvat suppi ja kotletti.

TÄNUD:
Müts maha 12 aastase Risto ees, kes pidas meiega sammu ja sai hästi hakkama, suured tänud korraldajatele,  meie juhile ja kõigile, kes viitsisid nii kaugele kohale tulla, et pakkuda võimsaid elamusi!!!
Esimeselt pildilt on ka näha kui väiksed ja tublid on Mareki sõjakooli kasvandikud.

Kogu ürituse ajal kuulsin vaid kahte sääske, palju kägusid unerahu rikkumas ja põnevad öökulli huilged.

[ASH]

ei mina ei olnud kuidagi seotud üritusel kasutatud viguritega , see ikka kõik Mareki teema

[Margus]

...ja see ongi kogu Sinu kirjeldus lahingust  : ) ) )
Sul oli seal vist päris igav?  Me teie baasi ei rünnanud ja tegevust vähe?
 

[oliver]

Minu poolne tagasiside.

Üritus oli super hästi korraldatud, Marek tegi hea töö ja isegi läbi tehniliste probleemide (nael auto kummis) suudeti üritus plaanipäraselt läbi viia.
Kuna see oli mu esimene MIL-SIM, siis higistamist jätkus terveks ööks. Plaanist magama minna polnud juttugi. Esimese kontakti saime ca. 0230 sidemasti juures, kus suutsime vastased esialgu vahi-vahetuseks pidada ja oma esimese surma välja teenida. Rohkem sellist viga ei teinud (vahetus pidi kah mingi hetk tulema). Kutsutud lisaväed tulid kõik norgus nägudena, surnutena, tagasi. Edasi läks aga paremini. Päike hakkas tõusma aga käske eirates (minnes oma patrull-trajektoorilt ca. 200m eemale liivabarjäärile) saavutasime kontakti, tappes vähemalt 3 vastast, surusime nad lennukist eemale. Seega läks asi hästi, sest kui me poleks sinna sattund, oleks lennukipatrull saanud suure tõenäosusega surma. Hiljem saavutati kontakt lennuki tagant, kuid vastased suruti jällegi tagsi, kuid läbi suurte kaotuste.
    Edasi sattusime patrullima õhutõrjet. Kahjuks jäin tänu juhusele vasaste ja omade vahele ja otsustasin ringiga tagasi tulla. läksin vastaste selja taha ja andsin oma meestele informatsiooni, mida miski pärast ei osatud hästi ära kasutada. Kahju, sest suutsin vastaseid luurata umbes 30 minutit järjest, ilma et keegi mind 50m kaugusel märkaks. Lõpiks saavutasin kontakti hallide pükstega vastastega, kuid läbi suure õnne ei tabanud mind ükski BB läbi puu ja otsustasin et pigem taandun, kui kehvade võimalustega võilen. Jooksin üle väljaku ja proovisin uuesti ringiga selja taha minna, ise absoluutselt adrenaliini täis. Samal ajal oli aga vastane saanud uue ülesande ja mina nägin kedagi ehitamas mingeid poste. Arvasin et tegemist on vastastega (tegelikult olid omad) ja läksin suure ringiga, et nad mind ei märkaks ümber. Tagasiteel abiraja ja pearaja vahel sattusin kokku oma meestega, kes valvasid ehitajaid. Hea et raadiosaatja on olemas, muidu oleks arvatavasti mind oma mees maha lasknud.
Edasi jäin vahiposti 30. minutiks, sest neil puudus raadio ja vahi lõppedes suundusin sööma. Pärast sööki suundusime kruusateele, kus proovisime leida vastast, kes läheneb pommile, mis lennuki õhku laskmiseks oli mõeldud. Saime visuaalse kontakti ja peitsime end vasakule poole metsa, kutsudes abiväed. Abiväed sõitsid meist mööda ja sattusid kontakti. Tagasi tuli vaid 1 elus, kes ei soostunud meiega liituma. Siiski meie kontakti ei sattunud. Tundus et vastane oli läinud baasi ellu ärkama vms. Võtsime kohad sisse angaari katusel ja pärast 30. minutit pidasime maha umbes 7 minutilise lahingu, kus vastased küll suuri kaotusi kannatasid, kuid meie mehed elimineeriti tänu paljude hulljulgusele otse tormi joosta.
Lõpuks oli vaja kaitsta lennukit, mille jaoks ehitasime oma kaitsemüüri, mis osutus väga effektiivseks. Märgates vaenlast seljataga, otsustasime meeskonnaga, et ma eemaldun neist ja üllatan vastast seljataga. Veidi aja pärast suutsin lasta ühe julge vastase metsaäärel selja tagant maha lasta kuid seejärel sain tähelepanu teise puu taga olnud REDFORi mehelt kes mind maha võttis.
Samas arvatavasti päästsin sellega meie väikese kindluse.
Kui õigesti lugesin ja kelleg teise tapmisi kogemata endale ei lugenud, siis sain 7 killi ja 4 surma. Olen väga rahul, ootasin palju hullemat :)

btw, REDFOR, teie hääli oli vahel kaugelt kosta, näiteks seal liivavalli juures kui teid kuulsime, jäi meil 5 minutit ette valmistada, et teid tagasi suruda, vahest oleksite selle kontakti ära hoidnud või enda kasuks pööranud, kui oleksite vaiksemad olnud :D

Järgmine päev oli muidugi kena jalavalu ja rampväsimus, kuid sellest sain üle ja nüüd järel vaid head mälestused :)

[ASH]

Hea et raadiosaatja on olemas, muidu oleks arvatavasti mind oma mees maha lasknud.

Ma soovin et sul seda raadiosidet poleks olnud , ausalt , ja ma pole ainus

[sakumiis]

Saaks siin like panna, siis ülemine postitus saaks suure laigi. Õnneks laupäeva hommikuks minu raadiosaatja aku oli tühi.

Ise jäin üritusega väga rahule. Olin camp poolel. Madistada sain üksjagu. Tühja passimist oli vähe, sest üritasin igale poole ennast kaasa suruda. Isegi kui pidin postil olema, siis juhtus nii, et kohe vastane sattus ka sinna.
Viimases lahingus sain vähe osaleda, sest omad tõmbasid valangu selga. Pärast oleks võinud seda tunnistada, aga selle asemel vastati, et mina olevat neid lasknud. Eks ma harjutan jah "selg-ees-laskmist". aga no ikka juhtub, eriti väiksematel kamraadidel.
Lõpetuseks veel nii palju, et ka minul läks kumm tühjaks kui sõitsin kodu poole. Et ei oskagi öelda kas korjasin ka naela üles vms. Tol hetkel ei viitsinud ratast üle vaadata.

[volmer]

Viskan ka enda poolt paar rida üles.

Suur tänu kõigile, kes võtsid vaevaks tulla kohale ning eelkõige kummardus neile, kes ohverdasid reede õhtu, et toita sääski ja tuimalt kõmpida pikki kilomeetreid. Jäin väga rahule REDFOR tegevusega ning tahan veel eraldi tänada BLUFOR'is osalenud HOTEL-6 tunnuse all tegutsenud võitlejaid. Jah, oli küll märksa vähem inimesi kohal kui ootasime ning see andis meile ka valusalt tunda, kuid päeva lõpuks on kaotajaks siiski need, kes jätsid tulemata.

Probleemid olid see kord õnneks ainult tehnilised. Arusaamatusi oli harukordselt vähe sellise ürituse kohta, surematuid jms. totrusi ei ilmnenud. Ainus negatiivne kogemus endal oli n.ö. surnute üle laskmine, mille osaliseks sain 2 korda, mõlemal juhul valanguga näkku.

Ning sedavõrd lühikeseks korralduse kommentaarid seekord jäävadki. Tänan kõiki osalejaid kordaläinud nädalavahetuse eest :)

[Bjorn]

Volmer, sinu eelneva postitusega tuli üks seik meelde öisest lahingust. Nimelt kui sidemasti ründasime ning siis saatuse tahtel ise QRF rünnaku alla jäime, tekkis probleem mitte tunnistamisega, aga surnu märku andmisega.

Keset öist pimedust oli selgelt näha mustasid kujusid mööda asfalt platsi liikumas meie positsioonide peale (künka peal). Liikusid nad jalutades või joostes. Peale paari pikemat valangut lihtsalt jäädi seisma ning hakati mõne hetke pärast aeglaselt tagasi tuldud suunas jalutama. Null heli (olime ca 40m peal öövaikuses) ning null valgust. Tekitas veidi segadust küll.

Pimedas peab VÄGA kõvasti märku andma, et oled pihta saanud karjudes "Pihtas!" või "Surnud!".
Lisaks peaks kasutama kas a:) punase filtriga pealampi, mis põlema pannakse või b:) valge (relva)lamp suunata taevasse. Need kaks on kujunenud läbi aegade üheselt mõistetavateks signaalideks pihta saanud mängijate poolt.

Paar korda oli metsa all kuulda karjumist, kui üle lasti. Tuleb endalt küsida, kas eelnevalt kirjeldatud punktid olid täidetud või mitte. Pimedas pole punasest rätist muud kasu, kui valgele lambile panna filtriks ette. Lisaks peaks korraldaja briifingus eelnevad punktid eraldi lahti rääkima, kui on oodata pimedas kontakti.

[Siim]

Varitsus püsti ning ootele. Veidi aega hiljem astus vastane peaaegu omadele peale ning ei olnud valikut - avada tuli.

See oli tõesti hästi sooritatud varitsus, ma kõndisin paremal pool ääres, ning vaatasin ühe sellise põõsa poole mille all oli rehv, ja siis ma tükk aega jälgisin seda ja otsustasin edasi liikuda ning kui ma seal kõrval olin kuulsin krabinat ja vaatasin paremale ning järgmine hetk sain kuuli, oleks pidanud ikka üle kontrollima :)

Aga ürituse kohta, ma arvan et ma räägin terve oma tiimi eest ja julgen öelda, et üritus oli väga hästi planeeritud, kõik oli põhimõtteliselt paigas. Vastane oli väga hästi ennast organiseerinud, tiibamine jne. Kuid oli ka paar sellist tunnistamisviga, et tekitas natuke pahameelt see kui oli eelviimane mäng, see laokaitsmine vms siis ma olin ennnast sisse seadnud ning mu ees liikusid 2 vaenlast, andsid kontakti mu tiimile ning ma tõusin püsti ja lasin korraliku valangu vastu varustust ja mehed lihtsalt jalutasid minema, see oli minu jaoks ainuke miinus. Tervitused Haapsalust ja ootame teie kõigiga uuesti mängida :)

[3D POWER]

Kui sellel kastil ilutses MIL-MJR logo(nagu märklaua rõngad) ja küljel kiri Treeningvahend, siis see oli minu valmistatud.
Kirjelduse järgi peaks see olema Nitroglütseriini kast.