03.05.2014 Nursipalu "Terminaator 2" tagasiside

[AndrusK]

Väga tore mäng oli, rohkelt rünnakuid ja kaitset, sai ka taktikalist mängu teha. Kahju ainult, et termikaid ei näinud:-)

Alguses rebisid sinised ette, aga siis võtsid oranzid järele ja hetkeks kui pommi asukoht avalikustati oli kõik veel lahtine. Siis aga said sinised pommi ja edaspidine on ajalugu.

See mäng ma kasutasin ainult medcap'e. Vintorezil olid kahjuks söötmisprobleemid ning mängust ta osa ei võtnud. Natuke kahju, maastik pakkus snaipritele piisavalt tegutsemisvõimalust, aga automaadiga sai ka edukalt asjad aetud. Medcapid ei seganud kuidagi.

Mis meelde jäi:
Sisselaskmisala, märklauad 50 ja 20 m peal. Väga tore, kuigi ei saanud aru, kuskohast laskejoon läks.
Käelindid olid väga kõrge tase. Nendega oli vaeva nähtud, see väga meeldis.

Situatsioonid:
Situatsioon 1: vaenlane ründab angaari tagant ja raadioside järgi on kohe-kohe tulemas üle angaari katuse. Lähen teiselt poolt vastu ja leian sealt ehmunud vastase, kes sai lühikese valanguga neutraliseeritud. Hiljem poole kõrvaga kuulsin, et üks kuul oli vist näkku läinud. Kui nii, siis vabandan igal juhul.
Situatsion 2: SMS on edukalt saadetud ja aeg on täis tiksunud. Kõik kogunevad lipu juurde arutama, et mida edasi teha. Äkitselt laskmine, paanika, surnud. Vastane rullis üle ja otsustas ise, et mida me järgmiseks teeme - surnuaeda läheme...
Situatsioon 3: istun oma peamises valvepositsioonis, seljataga kõrge vall, ees madal vall, mille ees mets. Metsa mööda tulevad 2 vastast. Kui nad juba piinlikult lähedale said, 4..5 m, siis lasen valangu. Üks vastane hakkas kohe karjuma, et sai, minu arust polnud mingit varianti, et nad mõlemad pihta ei saanud. Aga ei. Teine vastane kogus end ja kostitas mind valanguga.
Situatsioon 4: Ekspeditsioon Charlisse, mis on vastaste käes. Alari läheb ees - äkitselt küsimus: seis, kes seal on. Alari vastab valanguga. Vastane laseb ka valangu ja kukub siis Alarilt nõudma, et miks Alari surnud pole? Alari kuulidega pihta ei saanud; situatsioon toimus võsas, inimesed nägid üksteist, aga läbi peenikeste okste räga. Minu kogemus võsaga oli selline, et paar-kolm korda sai tühjendatud medcap häguselt läbi võsa paistva vastase suunas ja sellest ei olnud mitte mingit effekti.
Situatsioon 5: Läheme Charlie poole. Seal on vastaste lipp, on ka üks surnud vastane kes ootab elluärkamist, ning kõrval käib lahing. Muudan lipud ringi. Surnud vastane on pettunud:-)

Igal juhul, lahe mäng oli, hea asukoht. Organisaatorid olid eeltööga kõvasti vaeva näinud. Ootan järgmist.

[vass]

Tänud.

Käelintidega varustas meid Tartu seltskond, eesotsas Partsudega. Sisselaskmisala puhul oli tähtsam hopitimmijate eemalejuhatamine mängueelsest melust kui selle ala praktilised omadused, ega me sellele eriti palju aega ei pühendanudki. Kui külalised arvavad, et oleks võinud veidi parem olla, siis saab järgmine kord ehk paar märki juurde lisada, tükki küljest ei võta.

Termikate kohapealt, eks see mängu nimi sai kiire improvisatsiooni korras võetud, kuigi sel aastal me taustainfoga vaeva ei näinud. Mis välja tuli oli see, et mõned mängijad otsustasid ise selle rolli enda kanda võtta, aga paraku on nii suure hulga softijatega sellised olukorrad paratamatud. Lõpuks on see ka Lõuna Eesti jõudnud. Siinkohal on see vastutus juba mängijail endil. Kes, kui palju au endaga kaasa võtab ja kui palju uhkust koju jätab.

Suured tänud külalistele ja eriti Tartu seltskonnale, kes aitasid mõne korralduse sujuvamaks tegeva varustuselemendiga ning sõjakooli inimestele, kes tõstsid mängu kvaliteeti ning aitasid sidega. Viimaseid ei jõuaks kuidagi ära tänada.

Kes eelneval õhtul kohale juhtusid tulema, need said ka "Elavate surnute ööd" meiega mängida, mis loodetavasti lõbus oli.

[mets]

Igal juhu tänud korraldajatele  - hea eeltöö .Mänguga igati rahul ,oli ka vaieldavaid situatsioone kuid üldmuljet need ei rikkunud.

[Sv]

Mäng üle ootuste. Koht on esiteks suurepärane, distants baaside vahel sobiv, et enamus ajast oleks ikka möll, mitte passimine/otsimine.
Mõned väga meeldejäävad seigad:

*Sadasime kahekesi oranžide käes olevale Alfale peale, suutsime hiilida rohelise ühekordse hooneni. Seda kaitstes lasti mu paariline ära, ise jäin sisse. Maja piiras ümber umbes 5 tegelast, kes hakkasid mõlemast sissekäigust granaate loopima. Nende jutust oli kuulda, et nad ei taha sisse minna, sest sees on kottpime. Oli ka, aga mitte minu jaoks. Ma olin seal niikaua kükitanud, et nägin juba üsna hästi. Enamus ajast passisin koridori otsas nurgas, kaba kokkuvolditud ja üritasin hoida end liikumatult, ACOGi kirp sissepääsu poole suunatud. See oli pimedas hästi keeruline. Ja punatäpp oli mul surnud juba mängu alguses. Iga hingetõmbega kuulsin kuidas rakmete rihmad krigisevad ning üritasin vaiksemalt hingata. Prillid kiskusid uduseks. Mingi hetk hakkasid granaadid mulle lähemale jõudma, üritasin hiirvaikselt teistesse ruumidesse põigata, kuni lõpuks mul polnudki kuskile taganeda. Piirajate jutust oli kuulda, et nad ei tea kindlalt kas ma olen sees, kindel oli ainult see, et 2 läks sisse, ja välja on ainult üks tulnud. Viimane granaat plahvatas mulle üsna lähedal (kuigi siiski seina taga) ja järgmine oleks ilmselt 1:0 ka teinud, niisiis otsustasin viimase hiti callida. Tänan teid vinge adrenaline-rushi eest, granaate oli teil rohkem kui mul kannatust. Btw, üks granaat (paugutaja) lendas sisse maja laiemalt küljelt, ja kui ma nüüd väga ei hallutsineerinud, siis minuarust jäi see seina külge kinni. Kas te tegite need piraadid kuidagi sticky bombideks?

*Siis, kui mu Magpul piip läks (ilmselt hammakad), andsid omad mulle 2 püstolit ja ütlesid naljatledes, et näe tee dual wieldi. Tegin ka. See osutus märksa eepilisemaks kui ma arvasin. Kahe praktiliselt kasutu relva tõttu sai must kahuriliha, kelle ainus funktsioon on joosta täie pasaga head-on vastase suunas ja neid kõmmutama kukkuda. Hangaari katuselt (oli vist Bravo juures) allahüpates õnnestus mul ühe oranži külje-flanki peale saada, ning teda kuklasse tulistada (sorri kui viga tegin liigselt, eesmärk ei olnud palja naha pihta lasta, aga olukord tingis selle, et polnud aega sihtida, see oli sekundite küsimus). Kui pärast salve alt lõin, nägin, et see oli tühi. Niisiis viimane kuul tabas kukalt või kõri.
Hangaarist natuke eemal tuli üks oranž meid kollitama, ja me tõrjusime ta tagasi. Kuigi mul ei olnud endateada enam ühtki kuuli kummaski püstolis, otsustasin talle täie pasaga järgi joosta. Tema vahetuslähedusse jõudes tegin mingi hüppe ja lasin paar viimast laksu (ikkagi oli kuule, etskae...), ning kuni ta tähelepanu ja tuli olid minu peal, lasi minu meedik ta eemalt maha. Kutt vaatas otsa ja ütles, et sellist pulli ei ole veel elusees näinud, et niimoodi kahe pistoolaga järgi joostakse. See oli kuradi Max Payne, täielik hollywood. Lähen nüüd ostan endale 2 püstolit.

*Alfa teine vallutamine oranžidelt oli lihtsalt jõhker andmine. Geps näitas max kiiruseks killustiku peal 35km/h, mis, olgugi, et mul on ebareaalne kiirendus, ei ole siiski praktiliselt võimalik (sest U.Bolt jookseb sama kiirelt). Peale betoonist "seinade" läbimist õnnestus sisse hiilida suurde kahekordsesse hoonesse, ja kuna veel hetk tagasi olid seal vaenlased, siis oletasin, et on ikka veel oranžide poolt mehitatud. Ja seetõttu kõmmutasin hämaras ühe sinise maha (sorri, tõesti ei näinud).

Vabandan siinkohal avalikult selle eest, et peale meediku poolt kokkulappimist unustasin punase räti pähe ja läksin sellega sõdima. Seda juhtus rohkem kui ühel korral ja mängu lõpupoole, siis kui sattusin punti kus meedik mind pidevalt lappis. Õnneks omad tuletasid seda pidevalt meelde ja lõpuks kulus pähe. Ma ei ole cheater, mu rätt on samas ka torusall ning ma kipun teda pähe unustama. Edaspidi ei tõmba ma rätti mitte pähe vaid panen selle lahtiselt pealaele. Ükski situatsioon ei olnud samas selline, kus minupoolt tehtud viga midagi muutnud oleks, sest sel hetkel kui rätt peas oli, oli distants vastasega niivõrd suur.
Siiski, olen number 147, seljas oli mul ATACSi camo ja mustad päikseprillid, niisiis kui kellegile tundus see tegevus pahatahtlikuna siis vabandan.

Väga kickass päev oli, korralduslik pool oli suurepärane, mängu formaat lihtne, konkreetne ja arusaadav. Nii omad kui vastased olid tublid ja professionaalsed. Tänud minupoolt!

Natuke luureandmeid ka: http://www.sports-tracker.com/#/workout/silvervesi/6mtcr7rg8hoemu5j

[AndrusK]

Sisselaskmisala puhul oli tähtsam hopitimmijate eemalejuhatamine mängueelsest melust kui selle ala praktilised omadused, ega me sellele eriti palju aega ei pühendanudki. Kui külalised arvavad, et oleks võinud veidi parem olla, siis saab järgmine kord ehk paar märki juurde lisada, tükki küljest ei võta.

Hei, kuivõrg mäng oli tasuta, siis iga featuur oli ekstra, mul ei tule mõttessegi korraldajate kallal millegi üle viriseda. Pigem ütleks, et mängu kvaliteet oli igati tasemel, pigem seal ülevalpool otsas võrreldes mistahes muu mänguga kus mul on olnud võimalust osaleda.

Mängu kvaliteeti näitasid, minu meelest:
1. reeglid ja stsenaarium olid aegsasti avalikud.
2. Reeglid olid ka trükitud kaartide tagumisele poolele - väga suur pluss juhuks kui kellelgi küsimus tekkis. Kommentaariks: ma olen näinud ka variante, et reeglid on surnuaedades, aga kardialune variant tundub parim mida ma näinud olen.
3. Käepaelu sai mainitud. Mõlemal osapoolel olid käepaelad, ning paelad olid kvaliteetsed, hästi märgatavad.
4. Mäng algas täpselt. Briefi kohta ei tea kuna me jäime hiljaks;-) Igal juhul, ajavahe välja hõigatud briefi ja mängu alguse vahel oli piisav et jõuda teha kõike mida vaja.
5. Tutvustav ring polügonil. Midagi sellist ma varem näinud ei ole, ning minu arust see aitas mängu sujuvale kulule kõvasti kaasa.5+
6. Punaste rätikute jagamine. Mul ei olnud vaja, aga see, et nad olemas olid, oli jällegi midagi sellist, mida ma ei ole ühelgi mängul näinud. 5+
7. Sisselaskeala olemasolu, erinevatel kaugustel märgid.
8. Mängu organisaatorid olid energilised, heatujulised, sõbralikud.

Organisaatorite poolsed möödalaskmised:
1. mitte midagi. Ausalt.

Mis jäi siis puudu absoluutsest ideaalist, millest enamat olekski raske midagi soovida, igal mängul:
1. Sisselaskealal märgid ka 60, 80, 90m juures. Snaipritele pakuks see pinget. Märgid võiksid olla sellised, mis akustiliselt tabamisest teada annavad - vineerkarp, present vms. Too 20m karp andis kenasti tabamustest teada, 50m oma enam mitte nii väga. Suuremad võiks need märgid ka olla, nii meeter korda meeter, eriti need mis 50m kaugemal. Märkide värvus võiks olla tume, siis on võimalik jälgida märgi poole lendava heleda kuuli teekonda.
2. Venelaste mängudel on surnuaedades reeglina vesi, külmal ajal ka kuum tee. Mõnel mängul on olnud ka küpsiseid, kuigi need on reeglina ruttu otsa saanud. Vett ja sööki vast kannavad kogenumad mängijad ise kasas, aga kuum jook külmal ajal on igati hea. Kahtlemata boonus kui midagi sellist on.
3. Kellad surnuaedades. Ma ei ole mitte kusagil neid näinud, aga _ideaalsel_ mängul nad võiks olla.
4. Oleks ehk hea, kui lahingute ümbruses oleks rohkem gm'e, et surematuse probleemi tagasi tõmmata. Youtubes on näiteks video, kus mänguala omanik ja gm ühel mängul spetsiaalselt varustas end püstoliga ning lasi ise mängijaid, et näha kes tabamust ei tunnista (tookord vähemalt kõik tunnistasid. Ilmselt siis võisid ka GM'ilt tabamuse saanud mängijad edasi mängida kohe). Ma usun, et surematuse 2 peamist peamised põhjust on 1. vähene kogemus airsoftiga ning 2. soov võita iga hinna eest, ning neid saab parandada konkreetsete olukordade analüüsiga ning ausa mängu väärtustamisega iga teami sees, aga gm'id saavad ka natuke kaasa aidata siin.

[Bjorn]

Tänud korraldajatele meeldiva kevadmängu eest. Nüüd nähtud nii Metsniku kui Nursipalu tänu Valga softeritele. Isiklikult meeldis Metsniku ala veidi rohkem just sellises seisus nagu ta aasta tagasi oli, aga Nursipalu palju maha ei jää. Kindel oleks see, et seal saaks ägedat öist mängu teha, kui ala valgustus toimib jne. Tallinnast tulnud pundi jaoks sai mäng läbi ca 1700h paiku, kui suurem "pommipanijate" laine käis meie baasis ära ning pärast seda oli tükk aega vaikust. Kuna Tallinna tagasi pidi ka jõudma, siis otsustasime, et liigume parkla poole tagasi. Teepeal puhastasime metsa ära, paar vastast leidus. Siis oli vaikus kuni parklani. Hea oleks teada, mida teine meeskond tegi sel ajal ning mis plaanid olid. Sisuliselt meie baasi mängijaid ei jäänud ootama uusi pommimehi. Mina jõudsin lõpuks kodu juurde 21:55.

Mängust endast. Osalejaid ca 60. Sinistes lugesin kokku 33, kollaste poolel täpselt ei teagi, ca 30 kanti vist.
Ürituse põhimõte oli vallutada "lippe", tänu millele saad sa punkte iga täistund ning asukoha, kust ellu ärgata. Distantsid olid meeldivalt pikad ning sundisid läbimõeldud rünnakuid korraldama, sest oma baasi jalutamine oli ajamahukas + kohapeal veedetud aeg.

Ise olin kollaste osapoolel, jaotasime pundi kolmeks: Sõjakool, Lynx ning Pärnu segameeskond. Järele mõeldes, oli see viga. Oleks võinud teha kaks suurt punti. Põhjuseks see, et oleks arvuline ülekaal rünnaku puhul ning teiseks see, et Sõjakoolil olid ainult rendirelvad ning PMR side meil puudus praktiliselt nendega.

Korralduslikult ette heita palju ei ole. Võrreldes eelmise aastaga oli areng suur ning vähe jättis soovida. Välja tooks ehk selle, et kaart oleks võinud olla maaameti roheline põhikaart, mida oleks lihtsam lugeda olnud. Teiseks häiris Alpha punkti surnuala. Seda oli korralduslikult raske ette näha, kuid mängides sai juba esimeses lahingus aru, et asukoht on halb. Nimelt oli Alpha punkti kõige mõtekam rünnata just parkla poolt metsa servast. Sealt vallutada kahekordne maja ning siis edasi pushida punktile. Kuna surnuala oli selle sama metsatuka servas, siis tekkis probleeme, kus surnualast välja tulnud mängijad sõitsid uuesti selga ründavalt pundile. Enda arvates oleks võinud surnuala olla ca 180 kraadi teises suunas. See oleks jätnud selle nurga vabaks - rünnata kahelt suunalt: parkla poolt metsast kahekordset maja ning samal ajalt paremalt poolt metsast madalat müüri ning edasi maja/punkti.

Muud asukohad ja surnualad olid väga head.

Briifing oli 5+ ning kõik toimus sujuvalt. Arusaadavalt oli tuur Nursipalus vajalik, et esmakordsed ära ei eksiks ning saaksid aru kus mis kuidas.

Üldine punktiarvestus 5 hästi kere miinusega. Järgmine aasta korjake ikka mõni eurik mänguraha ka, tasuta lõunaid ei ole olemas.



Hiljemalt aasta pärast jälle!

Bjorn

[AndrusK]

Kuna Tallinna tagasi pidi ka jõudma, siis otsustasime, et liigume parkla poole tagasi. Teepeal puhastasime metsa ära, paar vastast leidus. Siis oli vaikus kuni parklani. Hea oleks teada, mida teine meeskond tegi sel ajal ning mis plaanid olid. Sisuliselt meie baasi mängijaid ei jäänud ootama uusi pommimehi. Mina jõudsin lõpuks kodu juurde 21:55.

Jah, siis kui pomm oli kätte saadud ja esimesel rünnakul hoog rauges, tekkis nagu mingi seisak. Siniste diversioonigrupp pommiga ootas õiget aega ja lahigutegevusse väga ei sekkunud. Oranzid kaitsesid oma baasi, aga tüdinesid ilmselt ja hakkasid otsima kontakti oma baasist järjest eemaldudes. Mingil hetkel käis lahing isegi juba Charlie punkti ümbruses, olid ka kuuldused, et osad oranzid olid isegi siniste baasi juures. See andis shansi meie diversioonigrupile, kes siis toimetas pommi sihtkohta.

Võib-olla oleks olnud mänguliselt huvitavam, kui pomme oleks olnud kaks, üks kummalegi meeskonnale. Oleks olnud mõlemal võimalus initsiatiivi näidata.

Mina olin lõpuni kohal, viskasin veel ühe mängija Tartusse ja jõudsin koju Tallinna 21:45 umbes.

[Mitch]

Minu poolt ka ainult positiivne tagasiside. Actionit oli piisavalt ja kille kogunes mängu lõpuks päris palju.
Esimene kiir-rünnak "Charlile" ja kontakt vaenlastega lõi kohe adrenaliini põhja. Teine hea kontakt oli
patrullis "Charlie" ja vastaste baasi vahel metsas kus meie patrull oli tihedas kontaktis vastasega.
Meie edu tagas see ,et nägime neid esimesena ja saime varitsemiseks ideaalse positsiooni.
Mis tegi mängu heaks oligi minimaalne passimine ja rohked kontaktid vastasega igal sammul.
Ülesanded olid hästi läbi mõeldud ja ajaliselt kenasti raamides. Konfliktid surematutega lahendasin mina
rohke ülelaskmise teel. Vabandust ühe vastase ees, kes seisis puu taga surnurätt peas nii, et
mina rätti ei näinud. See valang oli üleliigne aga hõikasin vabanduse ka tema poole teele.

Suur tänu VU poistele ja lahinguväljal näeme ...

[Joonaskala]

Üks ägedaimaid mänge üle pikaaja! Kindlasti oli ka asukoht mängimiseks supper hea, ja ka korraldus 5+. Väikseid jamasid küll vahepeal tekkis, aga see on igale mängule omane(ei tahetud ära surra jne).

Aga Bjorn, tahtsid teada mis teised tegid kui te juba parklas pakkisite. Samal ajal kui te teepealt parkla poole keerasite, läksime meie 5 liikmelise pundiga (Pärnu tiimi rahvas) vastaste baasi natuke "nalja" tegema. Jõudsime sinna, kõik paistis väga tühi olema, aga lõpuks märkasime kaevikus liikumist. Argo mõtles et teeb natuke nalja, viskas tuki maha ja pani käsikaga jooksuga peale. Mõtlesime natuke aega et,  üksi ta küll hakkama ei saa ja liikusime jooksuga järgi. Väga raske oli seda baasi rünnata kuna polnud millegi taha ennast peita. Lõpuks tuli välja et seal oli üks kutt ainult kes meid lõpuks tulistas, ja 3 meist ka maha lasi. Mina sain täpselt samalajal temale pihta kui tema mulle, aga õnneks oli meil meedik kaasas, kes meid uuesti ära tohterdas, ja siis oli ka meie jaoks mäng läbi.. Tagasiliikudes kuulsime kaugemal väikest kõmakat, ja peale seda tuli juba teade raadiosaatjasse, et sinised olid võitnud.

[Sv]

Organisaatorite poolt tehtud pilte tahaks väga näha, jagage välja!

[vass]

Organisaatorite poolt tehtud pilte tahaks väga näha, jagage välja!

Hah, organisaatorite poolt pole vist eriti ei pilte ega videosid, kogu visuaalne materjal on kommuuni enda jagada/välja anda. Nägin paljusid GoProdega ringi jooksmas ning platsil ringi liikuv fotograaf oli ühe mängija sõber/kaaslane, kui sealt miski kohale jõuab, viskame lingid üles. Seniks aga peate rahule jääma sellega, mida ise platsil jäädvustasite. Vabandust.

Püüan mingi hetk homme tegeleda ka omapoolse vaatevinkli/tagasisidega, pühapäev läks reisimisele ja laupäeva õhtul ei olnud füüsilist võimekust mõtteid sorteerida.

[kollsnaiper]

*Sadasime kahekesi oranžide käes olevale Alfale peale, suutsime hiilida rohelise ühekordse hooneni. Seda kaitstes lasti mu paariline ära, ise jäin sisse. Maja piiras ümber umbes 5 tegelast, kes hakkasid mõlemast sissekäigust granaate loopima. Nende jutust oli kuulda, et nad ei taha sisse minna, sest sees on kottpime. Oli ka, aga mitte minu jaoks. Ma olin seal niikaua kükitanud, et nägin juba üsna hästi. Enamus ajast passisin koridori otsas nurgas, kaba kokkuvolditud ja üritasin hoida end liikumatult, ACOGi kirp sissepääsu poole suunatud. See oli pimedas hästi keeruline. Ja punatäpp oli mul surnud juba mängu alguses. Iga hingetõmbega kuulsin kuidas rakmete rihmad krigisevad ning üritasin vaiksemalt hingata. Prillid kiskusid uduseks. Mingi hetk hakkasid granaadid mulle lähemale jõudma, üritasin hiirvaikselt teistesse ruumidesse põigata, kuni lõpuks mul polnudki kuskile taganeda. Piirajate jutust oli kuulda, et nad ei tea kindlalt kas ma olen sees, kindel oli ainult see, et 2 läks sisse, ja välja on ainult üks tulnud. Viimane granaat plahvatas mulle üsna lähedal (kuigi siiski seina taga) ja järgmine oleks ilmselt 1:0 ka teinud, niisiis otsustasin viimase hiti callida. Tänan teid vinge adrenaline-rushi eest, granaate oli teil rohkem kui mul kannatust. Btw, üks granaat (paugutaja) lendas sisse maja laiemalt küljelt, ja kui ma nüüd väga ei hallutsineerinud, siis minuarust jäi see seina külge kinni. Kas te tegite need piraadid kuidagi sticky bombideks?

Endalgi oli korralik adrekas tol hetkel, kuid need lollakad odavad piraadid, ma ei oska öelda mis ime läbi see seina külge jääda võis, aga loopisin neid isuga, kuna üksteisejärel need järjest feilisid. Kümnest paugust ainult 2-3 toimisid, ega muidu poleks nii palju loopinud :d

Paar sõna ka sinisele meeskonnale: väga ägedaid varitsusi ja üllatusmomente tekkis, kuid leidus ikka vähemalt 5-6 tüüpi kes üldse ei tahtnud respawni tagasi minna. Selgelt oli näha kuidas kuulid teie kiivrite ja riiete pealt eemale põrkasid, selle tõttu kaotas meie meeskond ühe snaipri, kellel lõpuks kopp ette viskas ja mängust lahkus.

5+ korraldustiimile

[AndrusK]

kuid leidus ikka vähemalt 5-6 tüüpi kes üldse ei tahtnud respawni tagasi minna.

Need situatsioonid võiks välja tuua, ehk tunneb keegi end ära. Ma kuulsin respawnis kommentaare, kuidas üksiklaskude tabamusi ei tahetud tunnistada, aga valangut lõpuks tunnistati. Kuulsin seda ka, kuidas vähemalt kahte mängijait üritati surnuks karjuda, kuigi kuulid nendeni ei ulatunud. Ma ise arvasin, et see karjuja võis olla keegi, kes on harjunud päris relvaga paukpadrunitega lahingut simuleerima, neil see tabamine vist niimoodi käibki, et tabamiseks piisab laskudest enam-vähem märgi suunas.

Mul endal oli situatsioon, C punktis suht alguses, kui Bjorn meid sinna kollitama tuli, et ma sain üle valli tulistades kuuli kaela ja langesin valli taha. Kohe sealsamas juhtus aga olema meie meedik, kes mind kohe ära lappis, ning ma sõdisin suht kohe edas. Vastasele võis aga paista, et ma korraks kadusin silmist ja siis tulin kohe uuesti.

[Bjorn]

Endal sama lugu. Charlie punkti võttes sain vist 4 korda meedikult abi. Ellu ja jälle edasi.

Siinkohal teen ettepaneku viia sisse muudatus reeglitesse: Kui meedikuga ravimine toimub, siis uuesti mängu astudes tuleb kõva häälega märku anda: "Elus!". Sellega annad nii enda kui vastaspoole võitlejatele märku, et oled uuesti aktiivne. Kasutasin seda viimasel üritusel automaatselt. Imelik oli muidu lihtsalt relva haarata ja edasi liikuda. Panen GoPro video kokku, siis sealt näha. Samuti võiks arvestada sellega, et kui oled keset aktiivset lahingut, siis ei tõsta niisama relva ja ei hakka kõmmutama, vaid vajadusel liigud katte taha, seal võtad punase räti ära ning uuesti välja tulles oled mängus.

Kuna meedikutega mänge väga tihti ei ole, siis pole siiamaani probleemi tekkinud.

[kollsnaiper]

kuid leidus ikka vähemalt 5-6 tüüpi kes üldse ei tahtnud respawni tagasi minna.

Need situatsioonid võiks välja tuua, ehk tunneb keegi end ära. Ma kuulsin respawnis kommentaare, kuidas üksiklaskude tabamusi ei tahetud tunnistada, aga valangut lõpuks tunnistati.

Üks konkreetne hetk, kus reaalselt mindi juba kurjaks asjaga, oli siis, kui oranžid valvasid alphat ja järsku põhja poolt ilge kamp peale lendas, kellaaeg võis olla siis kuskil 14:00-15:00 kanti.