Luurerühmas pole ma varem olnudki, hea uus kogemus. Sain kogeda, mis tähendab päästikusõrmel pidurit hoida ja vaadata pealt vastase tegevust.
Briifingul loovutasime kõik oma varusalved (alles võis jääda vaid üks) korraldajale, et meeles oleks meie staatus - luureüksus. Ühe ründe missiooni eduka täitmise järel saime salved tagasi.
Ülesannete täitmisel sattusime ka ise varitsustele ja saime väiksemaid lahinguid.
Meie kümnene luureüksus jagunes vahepeal väiksemateks ja liikusime kõik 100m vahedega suurima mäe poole.
Teel sinna poole nägi meie kolmene vastast, varjusime tee serva.
Järsku oli kolm vastast mäe sees oleva rajatise uste ees. Nad olid mul otse sihikul kõik kolm vaid mõne meetri vahega - vaid 15 m kaugusel. Raske oli päästiku sõrmel pidurit hoida ja teadvustada omale, et olen luureüksuses.
Siis aga neist esimene vaatas minu suunas ja hakkas vaikselt kükitama. Huvitav oleks teada kas ta nägi mind kindlalt või ta arvas, et seal on keegi???
Arvan, et kui ta oleks mind kindlalt näinud, oleks ta kiiremini kükitades varjunud, ei tea. Igaljuhul mina arvasin, et olen reetnud oma asukoha ja avasin tule.
Olin kindel, et tabasin neist enamust, sest vahemaa oli vaid 15 m, mõtlesin juba sõnadega järgi lasta, aga siis avasid kõik kolm vastast minu suunas tule. Kartus sai minust jagu ja lidusin puude vahele. Ma ei tea kas vastased said mulle selga vesti pihta või mitte???
Ka viimasest meie klubi Suur-Sõjamäe lahingus sain teada, et kui ma jooksen, siis ma ei kuule, ega tunne vesti tabamusi.
Alles järgmisel hommikul analüüsisin oma tegevust ja jõudsin järeldusele, et miks ma ei pruukinud saada kolmele vastasele nii lähedalt pihta:
* nimelt kui sihtisin esimest ja vajutasin päästikule liikus mu pilk samal ajal juba teise ja kolmanda vastase peale ning relvatoru hetk hiljem samuti teise ja kolmanda peale. Seega ei sihtinud/lasknud ma esimest täpselt vaid umbes (kuna mu pilk oli juba teisel);
* teist ei lasknud ma ka täpselt, kuna mu pilk oli kolmandal;
* ja kolmanda suunas lasin ka umbes kuna mu hirmunud pilk jõllitas esimese vastase minu poole suunatud relvatoru.
Seega lasin huupi, lootes korraga kolm maha võtta. Hea oli, et ma ei lasknud sõnadega järgi.
Hea õpetus omale: enne kui hakkan kedagi „surematut“ süüdistama vaatan kõigepealt peeglisse ja mõtlen mida ma ise valesti tegin…
Korraldaja oli meile andnud piisavalt luure ülesandeid ja isegi lubas osaleda lõpulahingus 5 kordse maja juures, seega põnevat tegevust jätkus.
Enne lõpulahingut kui ootasime õiget kella, saime pimedas pisut ka vabaloomingut proovida ja vastast nõelata.
Palju tänu Tagalatoetusele hea milsim ürituse eest!!!
Kuna me üldbriifingul ei osalenud, siis ei teagi, palju sõdalasi oli???