Palju tänu korraldajatele ja osalejatele võimsa lahingelamuse eest!!!Meie mängu ala nihkus lennuväljal taha poole sõjaväe ootamatu õppuse pärast.
Ilmselt nii mõnigi hingas kergendatult kui täisvarustuses rännak ära jäi. Olin küll valmis nii vaimselt kui füüsiliselt kogu varustusega rännaklahinguks. Kogu varustus mahtus ilusti seljakotti ja vesti lisakottidesse, albumis pildid nr 18 ja 19.
Album ka siin:
https://onedrive.live.com/?id=A873BD12FD2ED25F%214085&cid=A873BD12FD2ED25FTEGEVUS:Meie (eriüksuse) esimene ülesanne oli patrullida mitme jaona lennuväljast ida pool, kaardil J6-st lennuvälja suunas. Liikusime enamasti mööda teid, ilmselt selle pärast, et metsaalune oli väga kuiv ja isegi sammal kraksus valjult tuulevaiksel ööl. Kontakte vastaselt sai sellel alal. Ka valgusrakett valgustas mingi aeg mänguala.
Siis rajasime oma staabi parkla lähedale ja asuti lahingutesse nii meie baasi lähedal kui ka vastaste baasis, mis asus umbes 1,5km kaugusel. Öörahu umbes kella 02 paiku.
Hommikul suundusime lahingusse ja toimus kahe osapoole (Kerami Vabariik ja eriüksus koos külaelanikega) vaheline läbirääkimine, snaiprite, püssitorude, drooni ja fotoka valvsa pilgu all (fotod 29, 30).
Teadagi, et kompromissi ei saavutatud ja läks ägedaks sõjaks. Mõlemad osapooled kandsid suuri kaotusi ja taanduti oma staapidesse.
Ennelõunal ründasid keramlased täie jõuga meie staapi ja mina nõrguke langesin keramlastele vangi. Piirati mind sisse ja käed raudu, mu hirmunud ja surmakartuses inimvare on näha fotol 41. Mõtlesin, et ütlen varem kuuldud ja pähe õpitud lauset „koju jäid mind ootama naine ja lapsed“, aga vaadates nende noorte verejanuliste pilke, siis tundus see mõtetu halana ja üle mu värisevate huulte poleks kostunud midagi…
Nii mind kärusse visati ja kaugele (1,5km) Kerami Vabariiki viidi.
VANGIPÕLI:Pikk vangipõli algas „piinamisega“ info väljapressimiseks. Kuna mu taskust leiti kaart eelmise õhtu skeemiga, siis algul luuletasin igasugust jama, jalad harki maas istudes.
Kui aga pika teraga pussnuga prantsatas maasse järjest lähemal mu keskkohale (mehe uhkusele), siis pehmenesid pisut mu häälepaelad ja lõpuks vastasin, et meie staabi asukoht on neile ju teada, kus mind vangistati. Seda süümepiina kannan vist elu lõpuni endaga kaasas, et murdusin piinamisel ja meie staabi asukohta mainisin.
Siis saabus õnneks Kerami pea Boss (muide nimi Keram tuleb nende pea Bossi nimest, tagurpidi lugedes) ja mu esialgne piinamine peatati.
Nagu Bondi filmiski, näidati vangile enne piinamist ja hukkamist oma Vabariigi linnakut (fotod 45-54 ) ja kõrget Ohvitseride Kasiinot, mis küll andis ka kiriku mõõdud välja (foto 47). Eks sõja ajal kasutatakse ikka ühte hoonet erinevaks otstarbeks.
Lubati pildistada tehnikat ja elu, mis toimis tihedas saginas käsuliini pidi. Igaühel oli oma tegevus. Hr Keram oli isegi nii lahke, et lasi ka hea maitsta suupisteid.
LOOTUS:Siis saabus eriüksuse tiim, lootsin, et mind vabastama, aga neil oli seal parematki teha, mis näha ka fotol nr 55. Aga võib-olla oligi nii mõeldud, et eriüksus viis Hr Kerami tähelepanu seltskondlikule „kasiinole“ ja mina kasutasin seda tagaseina alt välja roomamiseks. Jõudsin umbes 3 m roomata kui kiired noored mu sisse piirasid, vaene mina…
Varsti lahkus Eriüksus heas täissöödud meeleolus jättes mind vangi kõdunema.
DROONID:Peagi maandus uhke droon keramlaste valvsa pilgu ja juhtimise all, mis viis õnneks minult natukesekski piinamis teema eemale.
Ka lahingus tegid luuredroonid kontroll lende. Ilmselt siis Relvad.ee abiga.
Kuna minust enam polnud midagi välja piinata ja eskortimisel omadel mind vabastada ei õnnestunud, siis visati mu kasutu piinatud ja kurnatud keha lennuvälja teise otsa, 2 km eemale.
VABADUS:Vabadus on mõnus, taastus jõud ja asusin otsima meie tiimi, kes oli parajasti rünnakul vastase baasi poole, mis asus lennuvälja lõpus.
Mida rohkem jõudsin omadele järgi ja Kerami Vabariigile lähemale (minu pika vangipõlve asupaik) seda rohkem arenes minu sees sisemine võitlus, ühelt poolt tahtsin liituda tiimiga, teiselt poolt sisemine mina nõudis „arvete klaarimist“ minu vangistajate ja „piinajatega“.
Paraku jäi peale sisemine mina, nii ma ligi 2 tundi hiilisin seda 2,9km, kaardil kollane joon
http://kaart.delfi.ee//?bookmark=de6e41600e6cca8878e16cdd42ab0c2c Sel teekonnal laskusin kõhuli samblasse varju umbes seitse korda, et lasta mööda jalgsi/sõitev patrull, et ikka elusana jõuda eesmärgi poole. Mida lähemale, seda raskem oli sõrme päästikult ära saada ja adre kõrge pinge tegi oma. Poleks arvanud, et lahingkontakti vältimine (luure, varjumine, jälgimine) annab tugevama adrelaksu kui lahing kontakt – täitsa uus kogemus. Et adre kõrget pinget maandada, tegin väikseid joogi/söögipause.
Kuni lõpuks jõudsin elusana Keramlaste matkatelkide taha. Et mitte telke lõhkuda, läksin pigem ringiga paremat rünnaku kohta otsima lahingtelkide poole. Astudes mitu korda üle tumesinise nööri jõudsin lõpuks Ohvitseride Kasiino taha, aga kahjuks olid selleks ajaks kõik rünnakule läinud ja baasi jäid vaid 4, üks neist oli mind piinanute juht. Lõpuks ometi saabus tasumise tund…
Relvastatud vastupanu neist keegi ei osutanud ja sellega määrasin nad mõtetes surnuks, Venna küll küsis, et miks siis niimoodi üksikut hunti, aga ma ei osanud midagi vastata. Nii lihtsalt läks.
Siis „paigaldasin“ oma fantaasia maailmas nende staapi miinid ja „lasin“ kogu Kerami linnaku õhku. Vaatamata meie juhi keelule. Õnneks tribunali alla mind ei antud.
Järgnevalt viis mu saatus mind kokku minu ülejäänud vangistajatega, just nendega, kes mind otseselt valvasid, nendest 5-le hiilisin ligi ja sain lähidistantsilt sõnadega hukata. Järgnevad 4 ei leppinud sõnadega, tuli kuulidega rääkida, aga noored pole papist ja avasid vastutule, nii me koos langesimegi, umbes 15 min enne mängu ametlikku lõppu (umbes kell 16:45).
Minule oli see võrratult huvitav vangipõlvega, adrekas, üksinda luure kogemust ja füüsilist koormust andev lahing.
Erilised tänud Hr Keram´ile lahkuse eest!!!
______________________________________________
ÖÖVAATLUSKAAMERA:Minu uus huvitav kogemus oli tutvuda korraks kaliiber.ee öövaatluskaameraga (albumis fotod 1-4), mis käib kiivri külge ja sellega näeb pimedas väga hästi.
Kaliiber.ee: Öövaatluskaamera Armasight NYX-14 Gen2+ QSi (Quicksilver ehk rohelise / valge asemel, sinakas valge).
Lisaks oli sellel võimalus sisse lülitada täppsihik, siis seda täppi nägi vaid selle seadmega. Ja veel huvitav seadeldis sellele, tema meeskonna liikmetel on pulgad, mis teineteise leidmiseks saab „põlema“ murda, aga seda „põlemist“ näeb ka ainult läbi selle seadme, nii saab omad metsas kergemini üles leida.
Ja kuna see seade on päris raske, siis surub kiivri ette poole kaldu, selleks, et tasakaal oleks, paigutatakse kiivri taga ossa raskused.
On alles põnev kallis (ca 3000 eur) tänapäeva tehnika. Aitäh Lukka!
_______________________________________________
KORRALDUS:Karl-hea eeltöö foorumis, aktiivne juht meie üksuse juhtimisel, hoolitses ja uuris heaolu järgi.
Marek (hr Keram) koos abilistega oli suure töö teinud, seni suurima linnaku üles pannud, mis olevat aega võtnud 6 tundi. Ma ei kujuta ette, mis kell nad sealt laupäeva õhtul lahkusid.
Transport (maasturid ja bussid) aitas sageli pikki vahemaid kiiremini läbida.
Kasutuses oli vändaga telefon (foto 84), vist oli aastast 1959, sellega side olid tõmmatud kaabliga staabist erinevate kaitserajatiste vahele ja side toimis nagu aru sain.
Elekter ja valgustus oli ka linnakus genekaga olemas.
Militaarseiklus tegi ka noortele (vist ligi 60) tõeliselt laheda telklinnaku ja lahingürituse.
_______________________________________
Järeldus enda jaoks: kui panin mängu algul kogu lahingvarustuse koos söögi/joogi ja magamisasjadega selga, siis tundsin, et kuni 5-6 km ehk suudaksin sellisena läbida, aga kui soovin Raku Retke läbida, siis pean varustust vähendama, oma üleliigseid rasvasid vähendama ja vastupidavust arendama. See oli nagu reaalsusesse tulek, mis paneb tegutsema…
