Nagu alati sai ka seekord Sõjamäelt võimsaid elamusi.Vihm jäi ka peagi järgi.
Tore oli kohata seekord ka eesti mängijaid, kelle osavust vaid kadestada saan.
Esimene mäng:
Kaks osapoolt, parklale lähima maja kaitse/rünne, kaitsjatel üks ja ründajatel piiramatult elusid.
Seekord oli mul eriti õnne ja hea adrekas elamus trepikoja kaitsel. Vastane ei saanudki üles. Vastane kasutas küll granaate ja isegi kolmekesi tuldi korraga trepil üles, aga mul oli neid lihtsam maha võtta kuna minust oli väljas vaid relv ja natuke nägu (arvan, et kuni 10 cm). Aga ründajad, olles ise täies pikkuses märklauana, pidid trepil liikumise pealt ka veel täpselt mind sihtima.
Pärast ründes tõestasime, et kui tahta, siis ikka saab üles küll.
Eks see sõltub kõik sellest kui osavalt tegutseb kaitsja ja ründaja. Kaitsjal on oluline asukohta muutes võimalikult vähe nähtavana täpset tuld anda ja ründajal on vajalik trepi astmetel astumise pealt võimalikult täpselt lasta nendesse kohtadesse kus võib vastane tahta pea relvaga välja pista.
Aga eks see kõik vajab pikka harjutamist.
Ehk täna Astangul saab ka praktiseerida.
Teises mängus ründasime meie seda maja. Algul proovisime kaitsjaid üllatada, tehes suure ringi neile seljataha, aga lagedalt ei läinud see läbi, natuke ka siin vene foorumi videos näha ebaõnnestunud rünnakut:
https://www.youtube.com/watch?v=InVDIzaCaggVastane oli meist osavam.
Aga järgneva ründega tihedama võsaga alalt õnnestus majani saada ja korrused põnevas puhastamises vallutada, adrelaks oli võimas.
Olen seal üksjagu mänginud, aga alles nüüd sain teada koha parklapoolses majas, kus saab II-korruse põrandaaugust lasta I-korruse tuppa ja koridori, seda küll meie osapoole mängija langemisega.
Järgnevad mängud olid ühe eluga kiired ja keskmistes majades. Valge maja lahingus kogesin kui kiire ja osav on üks vene mängija. Nimelt, kui üks moment tundub, et maja pool on turvaliselt meie kaitse all, siis järgmine hetk ilmub kuskilt püstoliga mängija välja ja võtab meid kõiki maha…
Punase maja kaitse/ründe ajal tekkis peagi imelik vaikus. Pärast sain teada, et kõik olid kohe alguses kiirspurdis vastastikku langenud, järgi oli 1 vastane ja 3 meid. Hakkasime siis maja tube järgimööda üle vaatama, kui uksel vaatasin surnuala poole, mis asus maja lähedal, et enamus seal. Kui olime jõudnud viimasesse tuppa, siis see ainuke vastane lasi väljast (surnuala poolsest küljest) mu maha. See tähendab, et ei saa usaldada surnuala poolset külge, tuleb valmis olla ka sealt tuleks… Hea õppetund…
Viimane lahing oli midagi täitsa uut. Läksime sinna vasakule, majadeta haljasalale ja igaüks oli üksi, omaette. Lastes ühe maha ja teda puudutades saad ta omale ja nii kuni lõpuni.
Otsustasin alguses mitte liikuda ja hoopis varjuda.
Ei läinud kaua kui üks tuli minu poole, kuna ta mind ei märganud, lasin ta 5 m kauguseni ja mõtlesin juba sügeleva näpuga, et kas kuuli või sõnadega…
Aga oh imet, keegi oli minust vaid 10m kaugusel ka varitsuses ja võttis ta maha ning jooksis langenut omale puudutama. No muidugi polnud mul 5m kauguselt raske neid mõlemat maha saada. Nii me kolmekesi hakkasime oma meeskonda suurendama, peagi oli meid juba üle 10 ja võit saabus ka põnevas võsalahingus.
Mõnus oli rakendada treeningul õpitud rohus luuramis õpetusi…
Oli väga võimas adrelaksuga lahingpäev, palju tänu kõigile!
Fotodeks polnud eriti aega, aga mõni siiski:
https://onedrive.live.com/?id=A873BD12FD2ED25F%211329&cid=A873BD12FD2ED25F&group=0
