Osalejaid oli siis vist luures ca 20 ja laagris ligi 50.
Mõned varem lahkujad kurtsid, et terve pika päeva jooksul ei näinud kordagi vastast ja esmakordsed milsimi osalejad ei teadnud milsimi olemusest midagi. Püüdsin siis neile selgitada. Täiesti mõistetavalt ei tea uued milsimi olemusest suurt midagi kuna meil korraldatakse neid nii vähe.
Soovitus uutele, kes seekord jäid vist lõpuni meie elluärkamise baasi kaitsma, et kui teid unustatakse ja soovite ikka lahingkogemust, siis leidke võimalus kuidas info edastada osapoole juhile (kasvõi surnualast elluärganute kaudu) ja nõudke enda välja vahetust, muidu jääbki ainuke mälestus seal väikse baasi katusel passimisest.... Seoses unustamisega soovitan vaadata filmi „9 Rood“, kes unustati surema Afgaanis ühele mäele ülekaaluka raevuka vaenlase ees...
EELTÖÖ korralduselt:
Korralik tugevast veekindlast materjalist värviline kaart, selle ainuke miinus on ainult see, et kokku murda pole hea ja päris paks taskus hoidmiseks. Mugavam oli enda kaasa võetud kaart tavalisel paberil. Põhjalik eelinfo, märgistatud parklad, kronomine, korraldaja sage liikumine alal, korraldaja mitme kilomeetrised teenindamised ala servades. Lõpubriifing.
___________________________________________________________________________
Kuna pole ammu milsimme olnud ja tavaliselt ikka olen olnud raskemal osapoolel, siis olin unustanud, et laagri poolel tuleb eelnevalt panna valmis kott, mida baasi kaasa võtta. Sellepärast briifingu eel kiirustades ei saanud kõige õigemad asjad kaasa. Parkla oli baasist umbes 600m kaugusel ja parklasse ei soovitatud minna.
Aga aeg lendas väga kiirelt ja sain olemasolevate asjadega hakkama.
TEGEVUS LAAGRIS:
Meie osapoolt asus juhtima välismaise lahingkogemusega juht, vähemalt oli meil juht kuni lõpuni välja. Tean tean, et korraldajal pole lihtne leida osapoolele juhti, sellepärast sügav kummardus meie juhi ees!!!
Esimese patrull missiooni sain koos ühe klubikaaslase ja kuue mängijaga ala serva poole, palju kõneainet leidnud ojakese kallastele. Ühel me liikmel õnnestus kedagi ka taga ajada mingi aeg, aga siis loobus.
Pärast seda missiooni selgus, et luureüksused olid mitu km kaugemal tegutsenud, ilmselt siis sel ajal kaugeimas nurgas oma salvesid otsimas.
Enamus päevast kujuneski milsimile omaselt kas baasis või patrullis.
See oli tegelikult lahe, et mida edasi kell tiksus, seda suurem lootus oli vastast näha, ring hakkas koonduma baasi ümber. Oli vaid kuulda kuidas patrullid maha niideti, kui kohale jõudsin, polnud kedagi näha - Luurajad nõelasid väga osavalt ja kohe lahkusid, kuna nendel oli tiimi peale vaid üks eluke ja trahvi kaart vaja alles hoida.
Kui õhtul metsa vahel umbes 200m kaugusel kolme suurte seljakottidega luurajat parkla poole minemas nägime, siis püüdsime kaaslasega nende tee ära lõigata, et neid lähemalt näha, aga olid haihtunud...
Viimastel tundidel oli osapooltel enamvähem võrdselt mängijaid.
Finaal lahing toimus meie baasi kõrge ja pika angaari katusel ja sees. Angaaril oli üks külg lage ja teisel väga tihe kuuse võsa. Imestasin, et miks luurajad ründasid lagedalt küljelt. Ilmselt selleks, et meie tähelepanu hoida ainult sinna küljele ja selja tagant tihedast võsast ligi hiilida. Jõudsin omadele veel õelda, et me peaksime üle õla vaatama ja tiheda võsaga seljatagust jälgima. Siis vihiseski sealt võsast lastud snaipri kuul pea juurest läbi. Jõudsin vaid lähimale omale õelda ja nii ta selga valangu saigi.
Õnneks klubikaaslased puhastasid selle tihniku ära ja siis oli mõni hetk turvalisem.
Viimasel pooltunnil hämaras õnnestus lõpuks vastast kuuliga tervitada vaid 10 m kauguselt kui nad angaari katusele ründasid, peale seda langesin snaipri kuuli läbi, täpne lask prillidesse.
12 tunni jooksul ainult 1 elu kaotada viimasel pooltunnil, siis on tulemus enamvähem.
Luureüksustel õnnestus tungida angaari serva, aga päris sisse nad ei pääsenudki, seal jäid ellu vaid mõned laagri kaitsjad ja tugeva töö tegi muidugi kuulipilduja masinal.
Ma ise ei saanud angaari katusel omasid tugeva automaattulega toetada, kuna mu igivana G36 lasi valanguid ainult patrullis olles vastu puid, aga kui oli vastaseid vaja nottida, siis ükski neljast salvest ei lubanud valnaguid vaid ainult üksiklaske. Aga kodus hicapid lasid valanguid. Ju olid kõik 4 midcapi solvunud, et neid nii harva kasutan...
Lõpubriifingul õnnestus hämaras siis ka vastaseid lähemalt näha, lõpetuseks kõlas aplaus Korraldajatele!!!
Jäime klubikaaslasega viimasteks, et näha kas keegi jääb ööbima. Oleks teadnud, et luurajate parklas jäävad ööbima, oleks isegi vist jäänud, kogu öövarustus oli kaasas...
___________________________________________________________________________
Sellise klubi liige on olla päris äge, kus selline uhke lahingmasin ja veel nii tugeva kuulipilduriga. Mõnes ootamatus varitsuses oleks turvalisem käia masina kõrval kui kastis, aga jalavaeva vähendas tublisti. Ja see tunne, et selline äge masin, see on meeldejääv...
_________________________________________________________________________________
Kui ostad prillid, siis eemalda kaitsekile. Arvasin, et see on kõigile mõistetav, aga ei:
omapärane kuidas üks noor käis prillidega, millel kaitsekile ees ja kurtis, et on udune vaade – kaitsekile ikka võtke ära, täiesti mõistetavalt sellest näeb vaid ududselt läbi. Imestan, et ta juba varem ei komistanud.
BROS sääse/puugitõrje toimis hästi, hoidis sääsemassid eemal, ainult üks sääsk leidis võimaluse imeda õlalt.
Lõpus oli lahe kuulata luures osalenu elamusi, kus pika kogemustega airsofter ütles, et sai nüüd elu parima varitsuse kui tõmbasid korraga kogu patrullmasina kastitäie maha...
Huvitav oleks lugeda ka teist luures osalenute elamusi..
_________________________________________________________________________________
Palju tänu Bjornile ja ta abilisele, et üle pika aja taas raskema mängu korraldasid!!!
Ja nagu eelneva video lõpubriifingu viimastest sõnadest „teinekord jälle“ jäi õhku lootus, et teevad ehk veel mänge, jään lootma ja ootama...