eestikeelsetele mängijatele tehakse üldiselt alati erandeid ja vastutulemisi, niiet ärge laske endid heidutada ja regage ära (kui muidugi termikale ei lähe)

Eks tõele au andes kuulutati vene mäng välja nädal aega varem ning Valga mängu ootasin pigem 1.maiks, nagu nad on muidu olnud. Oleks see plaan jätkunud, oleks saanud mõlemale minna....
Üle 200 inimese koos praeguseks niiet tuleb tubli mäng nagu tavaliselt need hooajakad. Militaristidel ei soovita sinna minna siiski :)

Otsustasin, et enne esmaspäeva ei hakka tagasisidesse vaatama ega kirjutama, et asja seedida ja nüüd lahti tehes, viis lehekülge? Korralikku flamewari ka veel? Tubli kirgede torm ikka.
Ei hakka seda kõike läbi lugema üldiselt, lihtsalt ei koti. Tagamaid tean ning tean ka seda, et vaidluse osapooled üksteisele auku pähe ei räägi.

Niiet kui minu tagasisides on midagi mis on juba "ümber lükatud" või "põhjalikult läbi vaieldud" siis palun mitte tigetseda minu peale kuna mul lihtsalt savi. Üritus aga peab tagasisidet saama.


Igaljuhul peab ütlema, et asi läks täiesti korda. Mängust jäi sisse hea tunne, seltskond oli tore, ilm oli ilus, sai ringi joostud, oma kerega kuule kinni püütud ja vastastele ka neid jagatud.

Ennem negatiive:
- Ürituse-eelne infovähesus andis tunda. Palju infokilde oli vaja välja kangutada ning mitmeid elukorralduslikke teemasid kirjas ei olnud (nagu näiteks see, et kui missiooni parajasti ei ole, siis laagrist välja minna ei tohi). Ilmselt tekib ajapikku natuke tugevam nimekiri ning järgmiseks korraks on juba rohkem vastuseid võtta. Ehk siis järgmine kord on parem.
- "Rohkelt sõidetavaid teid" ei olnud ka päris õige, meil polnud oma autodega väga miskit teha, rohkem silmailu eest (mis on ka muidugi tähtis atmosfääri loomisel). Lihtsalt nende spetsiaalselt airsofti jaoks soetatud masinate kohalesaamine on tubli rahakulu.
- Rahast: vaid kaks tugrikut mängu eest võtta on iseenda röövimine, keevitage aga juurde. Eesti mängijad peavad lõpuks aru saama, et korraldamine ei tohiks olla lihtsalt organisaatori oma lõbu.
- Alkohol mängudele ei sobi. Meil ei ole sellekohast reeglit ja sellepärast ma ka mängul ei mökitanud- vaba maa jne, aga ikkagi tahan väga seda ära mainida. Armastan alkolli nagu iga teine eestimees aga üritustele, kus on palju kokkupuudet enda ja ümbritsevate ohutuse ja ... kaine mõistuse säilitamisega, ei ole alkohol paslik.
- Ohutusest rääkides - see, et kindrali atendaat toimus sellise lõhkepaketi abil, on paha. Liiga lähedal. See peaks ka sõjaväes reglementeeritud olema, kui lähedale inimesest see asi maanduda võib (keegi parandab kui mäletab) aga laupäeval maandus ta rahvasõõri sisse. Kõik läks hästi ja effektne oli kah, kuid ma arvan, et atendaadi oleks saanud ära teha ka väiksema pauguga.

Lisame siia veel mõnede üksikisikute ebameeldiv ja rumal käitumine ja ongi negatiivil ring täis.

Positiiv aga on paljuski kõik muu, sest 90% mängust oli viispluss. Proovin välja tuua mõned seigad mis eriti meeldisid.

- Tsiviili teema oli ehe ja tore. Jalgsipatrullina mööda minna "tsiviilidest" kes rahulikult piki teed kõnnivad (üldse mitte kahtlaselt silmi pööritades) on meeldivalt kõhe. Eriti pärast seda kui enda silme all on pool tundi tagasi üks hooletu kaasvõitleja kinni kahmatud ja võssis "ära pussitatud"
- Ülesannete sagedused olid parajad ja ei lasknud ennast välja rabeleda nagu muidu ühepäevastel mängudel seda teeb. Vahepeal tuli küll vastaste isetegevust sisse aga seda andis kas ignoreerida või piisavalt laisalt tagasi lüüa kuna meil oli väikestest sõdalastest tõhus aktiivkaitse olemas : D
- Kindrali missioon vajab eraldi äramärkimist. Kuigi saime hiljem teada, et vaene kindral suri haavadesse, oli ikkagi selle ümber toimunud jant tekitanud palju häid mälestusi. Eriti see hetk, kus Jay poolt üle kasti tõmmatud Härra Kindral Haraldi jalad uljalt taevapoole välguvad ei lähe niipea meelest.
- Asukoht oli huvitav. Polnud varem Kahalas käinud ning kuigi alguses võis viriseda, et territoorium on kole väike, siis hiljem jalad tänasid selle eest.
- Toitlustust ise ei kasutanud kuid minuarust oli tore, et see olemas oli ning see lisas kindlasti ka õhustikule juurde.
- Ilm oli korraldajatel kenasti kinni makstud. Tartus oli sel ajal pidevalt vihma laristanud.


Ja nii ongi. Kindlasti veel kõvasti asju mida ära märkida aga ei tule meelde. Mulle mäng meeldis, läheb heameelega teinekordki ning ebameeldivaid üksikindiviide annab lihtsalt ignoreerida kuna 98% rahvast on tegelikult tore. Tänud kõigile, oli hea nädalavahetus!

Härra militaarseiklus! :) Palun vastata tekkinud küsimustele ja mitte jätta seda viimasele hetkele- info ei liigu ringi hetkega ja mida rohkem küsimusi varem ära vastab, seda kindlam on, et  see ka mängijateni jõuab ning jääb aega ka täpsustuste jaoks.
Lisaks minu eelnevate sõidukiteemaliste küsimuste kohta palun jagage mänguterritooriumi kaarti- saaks ette valmistada, väljaprinte teha jne (kaardi teen ise, teie tekitage gmaps või regio abil ala piirid ainult ära).

Lisaks revideerige oma esimest postitust, kuuldatavasti "ööbimine köetavates jaotelkides" ei pruugi enam tõene olla? Kui see on nii, siis parem sellest varakult teada anda, et mängijad saaksid vajaliku varustuse kokku.

Vabandan, et vastus hiljapeale jäi aga siin juba mõtteid veeretatud, niiet palju lisada pole :)
Siiski, heameelega räägin omad kogemused üle, mis võivad põhjuseks olla ning mis on minuteada ette võetud, et neid probleeme vähendada (mitte kõrvaldada, see oleks vast liialt kõrge unistus).

Wall of text!


Ausa mängu teema on pidevaks probleemiks- olgem ausad, see ka meie ühtse hobi ainuke mõru pill. Olen aastaid käinud (nimetame neid meelevaldselt) nii "Vene" kui "Eesti" mängudel (tegelikult on vene mängudel eestipoisse päris palju ja suurematel üritustel ka vastupidi). Meie meeskond on saanud kah vatti mõlemate osapoolte mängudes ning üldiselt on välja koorunud üpris üks ja seesama pilt : surematute protsent on suhteliselt sama, olenemata kontingendist. Miks siis vene mängudel rohkem nende pärast jahvatamist on? Protsent on sama aga massid suuremad.
On suur vahe kui mäng on 200 inimest või 40 - suurel mängul võib mõnel veel lisaks tekkida anonüümsuse tunne ning paneme juurde veel paarkümmend rentijat, kellel puuduvad kogemused ning kelle adrekas läeb nii üles, et viska neid või kiviga.

See on minu tähelepanek, mis on küll saanud ajapikku kinnitust aga mida ei saa kindlasti võtta püha tõena. Ma ei serveerigi seda nii, eks igaüks peab ise tegema omi järeldusi.
Päris kindlasti ei aksepteeri ma aga nende inimeste arvamusi, kes käinud paaril üritusel, solvunud millegi peale ning siis pärast tigetsevad veel aastaid "kui emmid need venelased/eestlased on" (jah, mõlemal poolel on selliseid, see on päris naljakas tegelikult kui sarnased need ühiskonnad on). Eriti hullud on need tüübid, kes pole kunagi käinud kuid kuna tiimikaaslane/sõber on üks nendest eelmistest, siis kaagutab kaasa.


Mis siis ette võtta. Ilmselgelt pole olemas häid lahendusi, muidu seda probleemi ei eksisteeriks. Olen lugenud näiteks USA ja Filipiinide softijate foorumeid- kõigil on sama probleem, me ei ole üksi.

- Üks reaalsetest asjadest mida implementeeritud vene poolel (kõikuva eduga) on mängijate numbrid ja "trustee'd". Numbrite abil on lihtsam mängijaid ID'da ning on lihtsam öelda korraldajale et näed, number see-ja-see maklaudib. Trusteed on korraldaja poolt usalduse pälvinud mängijad, kes omavad häid teadmisi reeglitest ning kellele on vastavalt mängule antud õigus probleeme lahendada. Kumbki süsteem pole perfektne kuid näha on parandamise tahet. Eesti mängud on nii väikesed, et seal pole eriti vaja miskeid suuri süsteeme. Kuid kui kavatseme laiendada ka meie mängijate baasi, siis kasulik on juba ette mõelda.

- Isiklik eeskuju ja teavitustöö oma meeskonnas on üks tähtsamaid punkte. Piisavalt on olnud situatsioone, kus käib plõks ära ja läbib mõte "oh kui rumalalt ma praegu pihta sain" või "raisk, nüüd tänu sellele kaotab meie osapool selle missioonipunkti" aga ikka läheb käsi vastumeelselt taskusse ja tõmbab sealt välja punase räti. Ebaaus on olla lihtne, aus on olla raske, sellepärast ka on ja jääb ebaausaid inimesi meie hobiga tegelema.

- Mitte võtta seda kui rahvuse asja - me oleme piisavalt täiskasvanud juba, võib aru saada küll, et rahvas on igalpool ühesugune olenemata keelest. Rahvuslik vaen, eriti praeguses põduras kliimas, on lihtsalt lühinägelikkus ja kitsarinnalisus. Ning tõpraid on mõlemalpool, on marurahvuslasi eesti mängijate seas kui ka tiblasid vene mängijate seas. Peab õppima sellest üle olema ja mitte tuimalt segregeerima.


Ja nii ongi, minu kogemused ja arvamused sellel teemal. Ma alati olnud selle värgi keskel, kuna räägin mõlemat keelt ning käin mõlema osapoole üritustel. Käige mängudel ja ärge laske esmamuljetel end petta. Airsoftijaid on kodumaal niigi vähe :)

Niiet ole ise aus, kontrolli, et su võitluskaaslane oleks aus ning vastaspoole surematu lase täiega üle ja ütle siis sellest lähimale mängujuhile. Küll siis see protsent ka ajapiku vähenema hakkab.

Kuidas autodele reeglid on?

- kuidas maha võetakse
- kui maha võetud, kaua ja kas peab sõiduvahend surnuaias-baasis olema
- milline on kiirusepiirang

Viimane versioon näeb ikkagi ette, et pimesi laskmine on keelatud kui väljalaskekiirus ületab 120 m/s (loogika on selles, et kuna >120m/s puhul rakenduvad distantsireeglid, ei tohi pimesi lasta, sest sa ei saa kontrollida kaugust sihtmärgini)

Pimesi laskmine on lubatud kuni 120m/s relvade puhul kuid ebasoovitatav. Keelatud aga ei ole kuna näiteks valangu andmist põõsasse kus asub oletatav vaenlane nimetatakse ka pimesi laskmiseks.
Niiet kui keegi tuleb kobisema, ei ole neil millelegi tegelikult toetuda.

Isiklikult eelistaks, et oleks kirjas midagi taolist, et "kui päästikule vajutad, peab softikas olema palges mitte väljasirutatud kätel".
Aga ei ole. Niiet pole 100% keelatud, lihtsalt ebasoovitatav.