Jaa, oli alles seiklus see „Ameerika snaiper”
Omapäraseimad faktid sellest raamatust:
SEAL-i väljaõpe oli väga pikk, raske, põhjalik ja väga kulukas. Osa treeningust: jooks ca 12km päevas, sellest 3 km hüpates, külili ujumine, kurnamisujumine – ujud kuni vajud põhja. Külmas ookeanis (ca +15) umbes 15 min ligunemist koos kaaslastega puntras, suurim rõõm seal oli see kui keegi pissis vette – sai korrakski sooja. Peale veest väljumist püherdad liivas ja jooksed 4 miili pehme liivaga rannal, kiirabi oli pidevalt kohal ja neil oli minestuste ja vigastustega tööd küllaga.
Koolitus:
autode varastamine - lõpueksamil – varastad auto väga avalikust kohast ja pärast viid tagasi – omanik ei saanudki teada. Muukimine – mitte ükski lukk ei olnud SEAL-ile avamatu. Sissesulandumine: maskeerumine näiteks dzässmuusikuks kitsehabemega. Kaamerate ja pealtkuulamisseadmete varjatud kandmine, selle tõestuseks pidid minema striptiisiklubisse ja tagasi tulema videotõestusega seal käimise kohta.
Kõige raskem füüsiliselt ja veel raskem vaimselt oli koolituse viimane nädal – n.n. põrgunädal.
Põrgunädal kestis 132 tundi = 5,5 ööpäeva, selle jooksul sai magada umbes 3 tundi, ülejäänud aeg väga raske füüsiline/vaimne koormus. Täpsemalt sellest „Ainus ellujäänu”.
Esimene ohver oli naine, kes oli ohtlik oma granaadiga. Tegelikult tappis ta palju rohkem kui ametlikult kirjas. Ametlikult siis kui oli vähemalt üks tunnistaja ja sai surma kinnitada. Kirja ei läinud ka need kes said kuuli kõhtu ja roomasid surema maja taha. Kuna SEAL-i snaiprid erinevalt teiste üksuste snaipritest ei kasutaja vaatlejat (tuule suuna ja kauguse määraja), siis lasid SEAL-i snaiprid enamasti üksinda, ma ei saa aru kuidas üldse siis tunnistaja oli olemas…
Nii nagu paljude heade snaiprite oli ka tema pea eest mässuliste poolt väja pandud kopsakas vaevatasu.
Pikim distants tapmisel 1920m. Odavaim lask maksumaksjale – kaks ühes – kui lasi kaks mässulist mopeedil ühe kuuliga maha.
Kaklused pubides täitsa tavalised – ohvrite materiaalsed kulud + moraalsed, pidevad SEAL-de vahistamised, kõik mätsiti riigi poolt kinni.
Nagu vene sõjaväes dedovcina – nii ka SEAL-idel – peksti ja alandati uusi, pisut küll teise alatooniga...
Mees nautis tapmist, see meeldis talle väga, ta eelistas oma naisele ja kahele beebile riigi tööd ja lahingkaaslasi.
Üleelamised lahingutes mõjusid psüühikale, pidev stress, kõrge vererõhk, hell närvisüsteem - ta naine kirjutab, et kui öösel tahtis mehe kõrval voodisse minna, peale näiteks wc-s käimist, siis pidi naine eelnevalt eemalt oma nime ütlema, et mees ära tunneks ja siis ettevaatlikult voodisse pugema, muidu sai jälle ehmatavalt mehelt peksa või eluohtlikult kägistatud.
Tundis ka Marcus Luttrelli („Ainus ellujäänu”) ja oli mures kui ta oli 5 päeva kadunud Afgaanis.
Kui Euroopas maksab riikliku killeri välja õpetamine 30 mlj vist dollarit (Bourne´i identiteet”), huvitav palju siis USA tippkilleri (SEAL) väljaõpe maksma läheb maksumaksjale…
Igaljuhul super huvitavad elamused sellest raamatust.
Kui füüsilist lahingut saab nädalavahetustel, siis vaimset kasvõi iga päev, asun nüüd järgmisega „Snaiper idarindel” seiklema…
